Vaegnägemisest

Normaalseks nägemiseks peab olema täidetud suur hulk erinevaid tingimusi. Füüsilise silma korrasoleku puhul on vaja lisaks veel piisavat valgustust ja ruumi läbipaistvust (atmosfääri puhtust ehk tolmu ja udu puudumist). Valgustus peab olema organiseeritud nii, et see paistaks vaadeldava objekti suhtes õige nurga alt ega pimestaks silmi. Füüsilistele kehvadele põhjustele eelnevad valed arusaamad psüühika tasandil. Vaatleme siis silmade probleeme läbi psüühika prisma.

Kaugenägelikkus.

Mida vähem talub inimene survet teiste inimeste poolt, seda rohkem tekib tal soov oma probleeme lahendada vaimsete vahenditega. Selleks peab ta ennast võimalikult kõrgele taevasse sirutama. Silmamuna saab käsu ennast maa-taeva suunas pikemaks kasvatada kui horisontaalsuunas. Selle tulemusena muutub silmamuna eest-taha suunas lühikeseks ja valguskiired lõikuvad võrkkesta taga. Kaugel asetsevad objektid on selgete, lähedal asetsevad aga hägusate piirjoontega. Sellise mõtteviisiga inimesed on loobunud teiste inimeste nägemustega võitlemast, mistõttu nende silmamuna horisontaaltugisüsteemid satuvad jõuetusse olukorda ehk lõtvumisse. Mida rohkem ennast teistest inimestest isoleeritakse, või ennast teiste poolt isoleerida lastakse, seda rohkem kasvab horisontaalsuunaline surve väljastpoolt ja seda vähem tahetakse pisiasju näha. Mida „vaimsem“ ehk jumalakartlikum on inimene, seda madalamad, pisemad ja tühisemad tunduvad teised inimesed.

Lühinägelikkus.

Kaitsetus vaimsete asjade ees sunnib inimest ennast muutma lühemaks, kui ta tegelikult on (hiilima). Kui ta ei taha näha kõrgeid, üllaid ja ülendavaid eluideaale, sest need on pidevalt purunenud, klammerdub ta materiaalsetesse hüvedesse. Ta näeb ideaalselt teisi ümbritsevaid inimesi (ennekõike teiste vigu) ja oskab neid oma tarbeks ära kasutada. See on ühepäevaliblika mentaliteet. Ta kardab teha kaugeleulatuvaid ja laiaulatuslikke otsuseid, seega ei huvita teda oma tegemiste tagajärjed. Selle tulemusena annab inimene oma silmadele käsu näha vaid pisiasju, mida ta on võimeline valitsema. Vertikaaltasandi surve välismaailmast suureneb, sest inimene ei rakenda oma jõudu taevaste (nähtamatute) probleemide lahendamiseks. Silmamuna vajub eest-taha suunas liiga pikaks ja silma sisenevad valguskiired ei lõiku võrkkesta peal, vaid selle ees. Lähedal asetsevad esemed paistavad selged ja teravad, kaugel asetsevad esemed aga hägused. Kui seltskonnas räägitakse jutte selgeltnägemisest, üleloomulikest jõududest, jumalast või imedest, püüab selline inimene ennast isoleerida, teiste juttu jamaks tituleerida või ruumist lahkuda.

Udu tähendab füüsilises mõttes veeauru, hingelises mõttes - ülekuumenenud emotsioone, vaimses mõttes - demagoogiat.

Inimese sisekosmoses asub puhta rõõmu allikas (läte), millest voolav energeetiline vesi (veeldatud ehk vedel energia) tagab oma magnetismiga inimese kehas vajaliku vee koguse. Emotsioonid tekivad hingeenergia ja veeldatud energia vastastikuse toimimise tulemusena (võib vaadelda kui kineetilise ja mehhaanilise energia koosmõju). Positiivsed emotsioonid aktiveerivad rõõmu kiirgamist ümbritsevasse keskkonda, negatiivsed emotsioonid aga juhivad inimese tema rõõmude vangistamise mõtetele. Vangistatud rõõmu nimetatakse kurbuseks. Kurbus teeb paksuks. Mida rohkem on inimeses välja elamata rõõme, seda rohkem on tema kehas liigset vett (rasvkoe vohamine, kõikvõimalikud õõnsuste täitumised veega: näiteks vesi kopsus, liigestes jne.). Kui inimesel saab kurbusest kõrini, võib ta teha järelduse, et rõõmustamine on liigne ja mõttetu tegevus. Mida rohkem ta oma rõõme eitama hakkab, seda kuivetumaks tema keha muutub.

Demagoogia on pisitõdedega varjatud suur vale. Demagooge nimetatakse udutajateks. Inimene, kes ei julge vaadata omaenese suurt probleemi, hakkab selle varjamiseks välja nuputama õigustusi. Iga vääramata õigustus tähendab materiaalsel tasandil õhus hõljuvat veeauru osa. Mida rohkem on ennast õigustustega ümbritsetud, seda rohkem energeetilisse uttu mattutakse. Materiaalses elus on vaja näha ka suuri ja kaugel asetsevaid asju. Selleks tuleb inimesel hakata kasutama abivahendit ehk prille.

Inimene, kes on sunnitud demagoogidega (ülemus, abikaasa, alluvad jne.) suhtlema ja samas vihkab neid, sest ta ei suuda oma õigust maksma panna, paneb samuti varem või hiljem, kui ta ei ole põhjuslikkusest aru saanud, prillid ette. Teisiti öeldes on ta võitlusest loobunud ja proovib sama rida ajada. Seda, et ka temast on demagoog saanud ja ta on karjaga samastunud ehk nendesarnaseks muutunud, ta enam ei näe ega tahagi näha. Demagoogia blokeerib silmanärvide kaudu liikuvat informatsiooni. Oskusliku šokiteraapiaga on võimalik demagoogiaküüsis vaevleva inimese nägemine hetkega taastada.

Silmade liigne niiskus ehk „vasikasilmad“ on seotud energeetilise udu silma sarvkestale kondenseerumisega. Füüsilises mõttes tähendab see õhus sisalduva veeauru kokkupuudet õhust külmema pinnaga. Ülinaiivne inimene vaatab kõike ümbritsevat nagu vasikas ega suuda ära imestada, mis ümberringi toimub. Tema jaoks on kõik teised inimesed targad. Ta võib lõputult targas seltskonnas viibida ja teistele otse suu sisse vaadata. Ta püüab arvata, mis nipiga teised suu kaudu kuldmune sünnitavad. Kuld ja tarkus on külmus. Seni kui ta peab tarkust kõige suuremaks väärtuseks, peavad tema silmad külmad olema. Kui ta taipab ükskord ümbritseva keskkonna liigset tarkust oma südamesoojusega tasakaalustada, kaob naiivsus ja sellega koos ka silmade liigniiskus.

Võrkkesta irdumine

Pidev liimist lahti olemine viib inimese lõpuks seisundisse, kus tekib soov kõigest ümbritsevast eralduda ehk kapselduda. Mida kauem ollakse kapseldunud seisundis, seda rohkem jääb välisilmast tulev info läbi seedimata ja seda eluvõõramaks inimene muutub. Mida rohkem läbiseedimata infot inimese ümber koguneb, seda tihedamaks see info tema ümber muutub (uut tuleb pidevalt juurde) ning seda rohkem saab väljast tulev valgus varjatud (neeldub olemasolevas läbitöötamata infos ehk hirmudes). Mida rohkem on inimese ümber varjatust, seda rohkem hakkab ta kartma varjuderiigi salapära. Salapära omab suurt tõmmet ja on vaid aja küsimus, millal inimene varjuderiiki ehk pimedusse tõmmatakse. Hingepimedus loob eeldused pimedaks saamisele. Silma võrkkest (materiaalsel tasandil kui mullakamar) võtab vastu hingemaailma infot, mis tähendab emotsioone ehk värvikirevust ja valguse intensiivsust ehk jõulisust, millega hingeinfot edastatakse. Võrkkest toitub soonkesta kaudu. Soonkest on kui mullakamara all olev maapind, milles asuvad veresooned moodustavad piltlikult puu põhijuurestiku, millega võetakse maa süvakihtidest mineraale ja vett. Kaitsetus südameasjade läbinägemise suhtes viib inimese seisundisse, kus ta võib hakata eluõnne otsima kas ainult materiaalsusest või ainult vaimsusest. Enda hingeelu eraldamine (sidemete katkestamine) materiaalsest elust annab silmale info, et soonkesta ja võrkkesta vahelist sidekude pole vaja. Tulemuseks on sidekoe hävimine ja võrkkesta irdumine soonkestast. Silma ette ilmub vari – soonkesta küljest lahti tulnud võrkkest. Võrkkest jääb selle tulemusena nälga. Inimene võib näha tumedaid hõljuvaid täpikesi või heledaid valgussähvatusi. Tumedad hõljuvad täpikesed kujutavad endast vere punaliblesid, mis on sattunud silmamuna sisse. Mõni üksik verelible ei ole ohtlik, kuid kui inimene näeb tuhandeid musti täpikesi ja ta järeldusi ei tee või meditsiinilist vahelesekkumist ei toimu, järgneb sellele silma nägemisvõime kadumine. Minevikupärandi ehk mulla eitamine ehk tahtmine minevikus toimunud halba unustada sunnib inimest astuma tuuletallaja või viinakallaja rolli. Materiaalsel tasandil tähendab see mulla tuule– või veeerosiooni, inimese silma tasandil aga võrkkesta õhenemist. Seetõttu tekivad võrkkesta sisse väikesed defektid. Kui inimene hakkab ta enda tekitatud lageda maastiku pärast kurvastama ja enda sisse nutma, sest ta minevik on nii kole olnud, siis liigniiskuse tõttu tekib pea– ehk põhijuurte, mis mullakamarat maaga seovad, põletik (ärapõletamine). Olematuks mõtlemine on tule energia ja sellele järgneb alati põletik. Põhijuurte, mis seovad mullakamara maapinna külge, hävimise tulemusena pääseb silmamunas olev vedelik võrkkesta ja soonkesta vahele. Järgneb lahtirebitud (mõttetasandil on see halva mälestuse endast väljajuurimine, endast lahtirebimine) võrkkesta osa nälgajäämine ehk kärbumine. Mida suurem on mineviku eitamine, seda suurem on nägemise kaotus. Diabeetikutel ehk isikutel, kes on unistanud ja kõik teinud selleks, et elu magus oleks, on sisenenud piirolukorda, kus nad peavad hoolega kontrollima, et nad seda piiri ei ületaks. Mida lähedamal kuristikule ollakse, seda täpsemalt peab kontrollima sammu pikkust ja suunda. Hingekuristikku kukkumise tulemusena võib võrkkesta alla tekkida verevalum ning see lükkab võrkkesta soonkestast eemale. Nii tekib soodus olukord võrkkesta irdumiseks.

Võrkkesta rebenemine

Kui inimesel on villand oma hingeeluga kaasnevatest rõõmudest ja kurvastustest ehk ta on emotsioonidetasandil elatavast elust üliväsinud, võib ta sellest ära pöörduda. Sellega antakse oma silmamunale info, et selles sisalduvat vett pole vaja. Klaaskeha hakkab kuivama ja selles olev võrkkest rebeneb kui maapind põua ajal.

Võrkkesta rebend võib tekkida ka lühinägelikkuse korral – kuna lühinägelikkuse korral on silmamuna suurem kui tavaliselt, peab ka võrkkest järgi venima. Nii on võrkkest suurema pinge all kui tavaolukorras. Emotsionaalne lisapinge (tülid, lähedase kaotus, töökoha kaotus vms) võib niigi pinges olevasse hingeellu mõra lüüa. Pingelahenduse suurus on võrdeline võrkkesta rebendi suurusega.

Kollatähn on seotud nägemisteravusega. Võrkkestal pupilli vastas on koht – kollatähn -, kus kolvikeste (võtavad vastu infot värvide ehk nüansside ehk pisiasjade kohta) tihedus on kõige suurem. Seetõttu on seal ka kõige teravama nägemise piirkond. Vaimsel tasandil tähendab kollatähn (kollane=võim, tähn=tühja–tähnaga ehk pisiasjadega tegelemist) hingeliste nägemuste võitluse tasakaalu. Igal inimesel on oma arusaam ehk nägemus südamlikkusest. Kui teie nägemus ei kattu teise inimese nägemusega, siis ei tähenda see veel seda, et teie arusaam on õige ja teise inimese oma vale. Kui te ei suuda teist sellisena võtta, nagu ta on, siis on teil võimalus võidelda või mitte võidelda.

Liigne võitlus ehk tahtmine maksku mis maksab teise üle võimu saavutada sunnib inimest vahutama (nagu merelained tugevate tuulte vallas ja vastu kaljusid purunedes). Rahuldust sellele ei järgne, sest hing tunneb, et kogu aur oli valesse suunda ehk tühja lastud.

Liigne allaandlikkus ehk vastase enda hingeterritooriumile võimutsema lubamine annab märku sellest, et meil on vaja teadvustada, et jõud kasvab võitluses. Kui meil ei ole väge vastasega silmitsi seista, siis on vaja väele anda võimalus kasvamiseks. Selleks on vaja hakata eituse asemel elujaatusega tegelema. See tähendab, et meil on vaja põgenemise ja teise mahalöömise asemel õppida vastasele julgelt silma vaatama. Alles seejärel tekib võimalus õppida oskamist temaga samastuda ehk silmade kaudu tema hinge minna.

Mida sügavamale teise oma hinge lasete, seda rohkem saate aru, kui sarnased te oma põhiolemuselt olete ning seda vähem on vajadust võidelda. Üllatusega märkate, et teine vastab samaga. Niimoodi toimub teie väe ehk sõpruse kasvamine. Mida rohkem on teil hingesõpru, seda suurem on teie kasutuses olev vägi. Sellel inimesel, kellel on võitlemiseks vägi olemas ja ta on olukorra peremees ehk tal on vabadus otsustada, kas seda väge kasutada või mitte, on nägemisteravusega kõik korras. Ta suudab suvalises olukorras näha selle kõiki tahke ehk nüansse ehk pisiasju, kaotamata seejuures tervikut.

Kui te võimutsete teise üle, siis lööte ta tema orbiidilt välja. Süütunne röövib teilt jõu olukorda tervikuna näha, see tähendab, et pisiasjad jäävad tänu võidule, ükskõik kui magus see esmapilgul tunduda võib, märkamata (võidu varju). Teie nägemisteravus ehk eristamisvõime kahaneb.

Kui te lasete ennast orbiidilt välja lüüa, peate tänu orbiidi suurenemisele olukorda kaugemalt vaatama kui tavaliselt. Suurest kaugusest ei ole võimalik pisiasju eristada. Peale hingelise kannatuse kannatab ka teie nägemisteravus.

Nägemisnärvi võrkkestast väljumise kohas ei ole nägemisärritusi vastuvõtvaid rakke, seetõttu ei lähtu sealt ka närviimpulsse. Seda piirkonda võrkkestal nimetatakse pimetähniks. Selle olemasolu annab mõista, et teie hingevalgus, ükskõik mis tasandil olete, sisaldab veel õppimata õppetunde ja seega on teil arenguruumi.

Värvipimedus

Võrkkestas on peamiselt kahte liiki rakke, mis osalevad nägemisprotsessis: kepikesed ning kolvikesed. Viimased on tundlikud värvide suhtes ning eristatakse omakorda punaseid, rohelisi ning siniseid kolvikesi. Erinevad kolvikesed reageerivad erineva lainepikkusega valgusele (punane-roheline-sinine).

Mehed on mustvalge ehk loogikamaailma esindajad, naised seevastu emotsioonide ehk värvide maailma esindajad. Kepikesed võimaldavad hämaras nägemist (mustvalge ehk meeste maailm), kolvikesed aga eristavad erinevaid värve (emotsioonide ehk naiste maailm).

Mõttelisel tasandil kattuvad silma värvustundlikkuse probleemid inimese energiakeskuste (tšakrate) probleemidega. Kuna silmad on hinge peegel, siis silmade probleeme tuleb vaadelda hingeaspektidest lähtuvalt.

Kui hing valutab maiste (materiaalsete) asjade pärast ja inimene selle tõttu materiaalsust eitama hakkab, isoleerib ta punast valgusspektrit vastuvõtvate kepikeste energiavälja. Mida suuremasse energiavaegusesse kepikesed jäävad, seda kehvemaks nad muutuvad ja seda kehvem on silma punase värvi eraldusvõime.

Kui hing valutab südameasjade pärast ja inimene endasse keeluprogrammi sisendab, tekivad rohelist spektrit vastuvõtvate kolvikeste tüsistused.

Kui hing keeldub teiste hingedega suhtlemast, tekivad probleemid sinises valgusspektris.

Hingemaailmas võitlusest keeldumised materialiseeruvad kollase spektri nägemisprobleemideks.

Kogu hingest meeste mustvalge maailmaga võitlemine väljendub selles, et naine kordab alalõpmata, kui ta hakkab vaidluses meestega alla jääma, et maailm ei ole mustvalge. Must ja valge on ühe terviku vastasäärmused, mille vahele jääb ülejäänud värvide spekter ehk naine. EI VÕI JAA vahele jääb või, mis on pehme, vormitav, libe. Loogikamaailm tähendab süsteemsust, tänu sellele materiaalne maailm koos püsibki. Mida rohkem mustvalget maailma eitatakse, seda rohkem isoleeritakse kepikeste töö ja seda vähem näeb silm hämaruse saabudes. Rahvakeeles on see kanapimedus.

Katarakt e. hallkae (lad. cataracta)

Hallkae tähendab silmaläätse hägustumist. Kõigist silmaoperatsioonidest moodustab selle haiguse operatsioon umbes 80%. Kahepoolse kumerusega lääts on kui omapärane võimendi ja lahjendi ühte süsteemi lülitatuna nii, et kaugelasetsevad suured asjad on vaatleja silmis sama suured kui lähedalolevad väikesed asjad. Mõttelisel tasandil tõestab see seda, et suur ja väike asi on võrdselt tähtsad. Kui inimene hakkab ühte asja üle tähtsustama, peab ta paratamatult teist asja alahindama. Energia on vaatleja jaoks läbipaistev siis, kui valged ja tumedad jõud (pluss ja miinus) on tema jaoks omavahel tasakaalus ehk nullis. Sellise mõtteviisiga inimese silmaläätsed on hea läbipaistvusega ehk rahvakeeles väljendatuna põhjatu sügavusega (elutarga ehk aruka inimese silmad). Kui inimene igatseb valgustatud ehk magusat elu (diabeetikute probleem), peab ta ainuõigeks hea jahtimist ja halva eest põgenemist. Ta eitab halba sellega, et pigistab seda nähes silmad kinni. Pidev silmade kinnipigistamine (ka pilgu kõrvale või mahakeeramine või kaugesse olematusse suunamine on kinnipigistamise varjatud mõte) muutub varem või hiljem tüütavaks ja väsitavaks tegevuseks. Sellest momendist, kui ta teeb enda jaoks otsuse, et tehku teised mis tahavad, mina seda lollust enam iialgi näha ei taha, ongi silmade ette mõtteline kae (kate, filter) pandud. Nii nagu taevas, nii ka maa peal. Füüsilise kae tekkimine on vaid aja küsimus. Inimene saab selle, mida ta igatses, saab ka selle, mida ta ei igatsenud (igatsetu negatiivse poole). Keha tõestas, et kui ei taha halba näha, siis ei ole võimalik ka head näha. Ei teata seda, et läbimõtlemata mõtte materialiseerumist omaenese kehasse nimetatakse haiguseks.

Ainevahetus füüsilisel tasandil on võrdeline kaubavahetusega mõttelisel tasandil. Kui inimene on energia positiivse poole (hea ehk materiaalsuse) ära tarbinud, tuleb tal selle hea teine pool ehk halb (vaimsus), mis on veel mõtte - ehk häirivuse tasandil, läbi seedida enne, kui see materiaalseks muutub. Selleks tuleb kasutada inimeseks olemise esmast seedekulglat: aju (mõtete läbiarvutamise süsteem) – kurk (suhtumine, suhtlemine, suunaandmine) – süda (tunded, õigete vastuste äratundmise süsteem). Kui me ei suuda oma häirivat mõtet läbi seedida ehk sellest vabaneda, jääb see meie seedekulglasse kinni. Mõttelisel tasandil jääb seega mingi energia meie sees suluseisu ehk seisakusse (nn. surnud energia). Mida rohkem surnud energiat meie sees on, seda kehvem on ka teiste energiate läbivool meist enestest. Kõige sagedamini ongi hallkae teke seotud ainevahetuse häiretega.

Energeetilised värvid alates helehallist kuni mustani välja (metallide energia) on mõttelisel tasandil seotud õppimata õppetundidega ehk nende probleemidega, millest inimene ei ole veel aru saanud, aga tema arengutasandist lähtuvalt tuleb tal nendega ilmtingimata tegelda. Mustvalge (loogika-)maailma aspektist vaadeldes on inimene valguse ära tarbinud ja halli enda sisse jätnud. Sellest ka läätse hall toon ja hallkae meditsiiniline nimetus. Huvitav on see, et meditsiin ei oska hallkae puhul muud kasutada, kui kirurgilist vahelesegamist. Loogikamaailmas on võimalik vaid ei ja jaa vastus, mis tähendab masinlikkust. See välistab emotsioonid, tundelisuse, kaastunde, õrnatundelisuse, südamlikkuse ja muu naiselikkuse ilmingu. Mees kui loogikamaailma esindaja ilma naise kui tundemaailma esindajata on julm. Jõud ja metall on mõlemad tundetud ehk julmad. Mida rohkem halli tooni (julmust) oma silma läätse sisse kogutakse, seda julmem saab olema skalpelli külm tera. Seega on tõestatud, et sarnane tõmbab sarnast ja julmust saab vaid julmusega ravida. Ravi sellest aspektist vaadelduna ei lahenda probleemi (lääts asendatakse kunstläätsega), vaid inimese sisemisele hingejulmusele lisandub veel metalli või koondatud valguskiirte (laseri) kaudu voolav julmus ümbritsevast keskkonnast. Nii metall kui laser on ülijuhid, nende kaudu liigub energia eriti kiiresti. Vanasõna ütleb, et halb liigub kiiremini kui hea.

Glaukoom e. rohekae (lad. glaucoma)

Meditsiiniliselt on see krooniline silmahaigus, mille puhul kõrgenenud silma siserõhk koos muude haigust soodustavate faktoritega kahjustab nägemisnärvi. Silma siserõhu tõus on tingitud kambrivedeliku äravooluteede haiguslikust ummistumisest.

Südame energiakeskuse kaudu liigub roheline energia (universaalne armastus). Kui inimene hakkab teisele oma armastust peale suruma (või laseb endale teise armastust peale suruda) ja teine seda vastu ei võta ning tema arvates keegi kolmas seda ei vääri, peab ta selle energia endasse jätma. Energia kokkupressimise tulemusena saab silmamuna käsu, et selles olev vedelik tuleb kokku pressida. Tulemuseks on kõrgenenud silma ülerõhk. Kui inimene hakkab hüsteeriliselt nõudma, et teise süda ainult temale kuuluks, paneb ta nii enda kui partneri närvikava proovile. Mida rohkem närvesöövaid tülisid, seda rohkem saab kahjustatud silma nägemisnärv. Ülipingest tekitatud plahvatusliku pingelangu tulemusena võib inimene oma nägemisest päris ilma jääda. Nii tugevalt, nagu partner enne vangistati, sama tugevalt on ta nüüd teist vaba. Teise hinge vangistamine on äärmiselt ohtlik üritus. Hing põgeneb sellise olukorra kui katku eest. Tagasiteed tavaliselt ei ole. Samamoodi pole nägemisnärvi juba surnud osa ja sellele vastavat kaotatud nägemisvälja meditsiini arvates võimalik taastada. Vaimse tasandi ehk mõtteravi puhul on selleks aga võimalused olemas.

Kõõrdsilmsus tekib usaldamatusest või liigsest usaldusest. Inimene, kes on kaitsetu meeste hingemaailmaga seotud asjade suhtes ja teeb otsuse, et mehi usaldada ei saa, peab neid pidevalt kontrollima. Hingeliselt tasandilt lähtudes hakkab ta meeste suhtes viltu vaatama. Materiaalseks tulemuseks on tema vasaku silma viltuvaatamine ehk vasaku silma kõõrdsilmsus.

Parema silma kõõrdivaatamine on seotud hingemaailma usaldamatusega naiste suhtes.

Kui naine kõõritab mehe rahakoti poole ehk ihaldab vaid materiaalset rikkust ja mees teda petab, raisates raha oma armukese, ema, õe, viina või mõne muu naisliini esindaja peale, et nende käest hingearmastust saada, peab ta iga pettuse järel mehe raha suhtes kontrolli tugevdama. Lõpuks leitakse end olukorrast, kus avastatakse, et enamus aega kulub raha peale mõtlemiseks. Kindlasti teate oma tutvusringkonnas naist, kes mehe palgapäeval kõik raha mehe käest ära võtab või lausa ise palga järel käib. Sellise arusaamaga inimene pingestab oma alumise silmalihase. Mida rohkem materiaalsust kontrollitakse, seda suurem on pinge ja seda lühemaks muutub alumine silmalihas. Inimese vasak silm vaatab ebanormaalselt (liiga) alla.

Kui mehe abikaasa saab raha teiste isikute käest ja teda pidevalt rünnatakse, et mis mees sa kah oled, isegi raha ei oska teha, siis on tal võimalus hakata kontrollima, kes ja kui palju raha (kingitusi) tema kallimale annab. Mida rohkem kontrollitakse, seda rohkem hakkab naine saadut varjama. Mida rohkem varjatakse, seda suuremaks kasvab usaldamatus ja seda rohkem hakkab parem silm maa suunas vaatama. Mida kauem vaatab, seda rohkem kinnistub suund. Tulemuseks on parema silma alumise liigutajalihase patoloogiline lühenemine.

Hingemaailma konkurendid võimaldavad meile armukadeduse õppetunni. Kui me ei suuda oma meest südamepartnerina usaldada, sest kõik eelnevad mehed on külmad, hoolimatud, halastamatud, truudusetud, valelikud vm olnud, siis tuleb oma mehe käikusid eriliselt kontrollida. Parim kontroll on see, kui me avastame kõik kõrvalised isikud, kes minu mehekest eksiteele viivad. Tulemuseks on vasaku silma välisküljel asuva lihase liigne pingestumine ja horisontaalsuunaline väljapoole kõõrdi vaatamine.

Inimene, kes on teiste naiste suhtes armukade ja samas ka kaitsetu, peab pidevalt kontrollima, mida need teised naised mõtlevad ja ütlevad. Mida rohkem hing teiste naiste alatuste suhtes pettub, seda suuremaks kasvab usaldamatus. Seda rohkem pingestub parema silma välimine liigutajalihas ja seda rohkem on võimalus, et tekib parema silma haiglane ehk haiguslik (patoloogiline) väljapoole kõõrdivaatamine.

Inimene, kelle hing on pettunud oma tulevikuvisioonides ja arvab, et tema saatus on ette programmeeritud vaid kannatusteks, pettub loojas. Hing teab, et see nii ei ole, mõistus aga tahab tõestada, et just nii ja ainult nii see ongi. Sügavalt hingesopist tulev lootus sunnib inimest vaatama kõrgete tähtede poole, et äkki teda ikkagi märgatakse. Kõikvõimalikud teosed tulevikuennustustest on ammugi läbi loetud, aga õnnetäht on endistes kõrgustes. Mida rohkem seda kontrollida tahetakse, seda rohkem pingestub vasaku silma ülemine lihas. Seda suuremaks kujuneb selle silma haiglaslik ülesvaatamine.

Inimene, kes arvab, et ta on aegadest aegadesse patune olnud ja jumalalt lunastust loodab, peab teda pidevalt pilvedelt otsima. Selle inimese abikaasa ja lapsed kannatavad eriliselt, sest partneri hing kuulub jumalale ja hingearmastust tal tavaliselt maa peal olevatele teistele hingedele ei jätku. Sellise arusaamaga inimesel tekib parema silma ülespoole suunatud kõõrdsilmsus.

Kuna laps tuleb oma vanemaid tingimusteta armastama, siis ta arvab, et oma vanemate probleemide enda kanda võtmine laseb vanematel teda rohkem armastada.

Ta ei tea, et vanemate probleemide enda kanda võtmine annab võimaluse oma vanematel lolliks jääda. See on eksimine elu evolutsiooni vastu ja saab rängalt karistatud. Enamik laste silmadega seotud probleeme tulenebki sellest, et nad oma vanemate hingeelu kergemaks teha tahavad.

Inimene, kes on suunanud oma hingeenergia oma ego teenistusse, ei suuda oma ninaotsast kaugemale näha. Ta peab kontrollima, et tema välimus ja maneerid oleksid viimseni lihvitud. Sellega pingestatakse ninapoolsed silmalihased ja lõpptulemusena areneb sissepoole (nina poole) suunatud kõõrdsilmsus.

Lõpmatuseni kõike kontrollida ei ole võimalik. Sellest momendist, kui tehakse järeldus, et minust midagi ei sõltu, lõtvuvad lihased. Liiglõdvad lihased on seotud arusaamaga, et minul pole sellel teemal mingit sõnaõigust ja ma olen nii väike ja mannetu, ja õnnetu, ja keegi mind ei armasta ning tegelikult ma seda väärt ei olegi ega saa ka kunagi olema. Melanhoolsete surmaga lõppevate armastuslaulude kuulamine ja kirjutamine, sellise sisuga filmide ja raamatute fänn on sellisesse masendusse langenud inimese esmaseks tunnuseks.

Inimese jaoks eksisteerib tema sise- ja välismaailm, kus ta on kui piirivalvur, kes jälgib ja teeb kõikvõimaliku selleks, et keegi ega miski ei ületaks oma volituste piire. Piirid ehk territooriumid laienevad vastavalt isiksuse arengule ega ole kunagi paigas. Ilmselt selle tõttu ei olegi võimalik tõde tõestada, et ta on pidevas liikumises. Need seadused, mis kehtivad ühe territooriumi kohta, ei pruugi teise kohta kehtida. Piiride tunnetus on meis kõigis olemas. Vastav infopagas on salvestatud meie alateadvusesse ja kuidas me seda materiaalsusesse toome ehk tõlgime, sellest oleneb meie igapäevane edukus nii siin- kui sealpool.

Ütlus: tulin, nägin, võitsin on sügava filosoofilise ehk elu tundva sisuga. Selleks et elada (õppida), on vaja liikuda. Selleks et liikuda, on vaja näha, kuhu ja mis suunas seda teha. Selleks et võita ehk uue olukorra peremeheks saada, on vaja sellesse olukorda sisse minna ehk vastase juurde tulla. Meie vastane on alati meie õpetaja, kas tahame seda või mitte. Kuidas tulla ja kuidas võita (ennekõike omaenese arusaamu), oleneb inimese enda arukusest. Hingesõpru ei vedele kusagil. Nad on tarvis enda jaoks luua. Loomine ja mõistmine on tasakaalustatud uue ehitamine olemasolevast vanast. Sõprus on tasakaalustatud kaubavahetus, vaen aga täna veel tasakaalustamata kaubavahetus. Esimene annab jõudu, teine õpetusi.

Peale silmade nägemise eksisteerib veel rida muid nägemisliike, mis on lülitatud inimese keha terviksüsteemi selleks, et sellest ja teistest maailmadest infot kätte saada.

Tulles vaimolendina sellesse ilma, on meie esmaseks ja tähtsaimaks ülesandeks oma (oma on tinglikus tähenduses) maise hinge arendamine iseseisvaks vaimolendiks. Seega on süda (hinge materiaalne kodu) tähtsusjärjekorras kõige tähtsam ja kesksem organ.

(Värviline pilt lk.166)

Tšakra on eesti keeles mõistetav kui vibratsioonisüsteem või energiakeskus. Hingeelust (4. tšakra – tunnetuslik nägemine, äratundmine) lähtuvalt on meie esmasteks naabriteks esimeses suhtlusringis olevad 5. tšakra kurk (suhtlemine ja suhtumine) ja 3. tšakra – võim (vastastikune sõltuvus). Skeemi vaadeldes näeme, et suhtlemine ja võim on ühe terviku vastasäärmused ehk erinevad otsad. Selleks et oma hingelistest kannatustest vabaneda, tuleb meil esmajärjekorras tegelda suhtlemise ja suhtumise probleemidega. Mida tasakaalukamaks (teisi tunnustavamaks) muutub meie suhtumine, seda vähem me võimutseme teiste kallal ja seda vähem on teistel võimalus meie üle võimutseda.

Tähtsuselt 2. suhtlusringis on kuues ja teine tšakra. Kuuenda tšakra (otsmik) mõjupiirkonda jäävad mees – ja naisenergia tasakaal. Lilla värvus tuleneb meesenergia (sinine) ja naisenergia (punane) segunemisest. Sellele kõrgusele vastab ka kolmanda silma (füüsilisele silmale kättesaamatute) energiapiltide nägemise väljundsüsteem. Teise tšakra mõjupiirkonnas on mehelik majandamine (suured kaugeleulatuvad plaanid), töö, looming, loomine ja seks. Skeemi vaadeldes näeme, et kolmas silm ja kolmas jalg on ühe terviku erinevad otsad. Kui ma seda ühel vestlusel mainisin, hakkasid naised automaatselt (ilmselt tahtmisest meestega võrdväärsed olla) otsima, mis neil siis selle kolmanda jala asemel on. Kes otsis teist kolmandat silma, kes teravamat mõistust.. Kuna mees ja naine on vastandid, siis mehe suguelundite väljapoole kasv vastab naise suguelundite sissepoole kasvuga.

Teise tšakra probleemide lahendamist tuleb alustada esimese suhtlusringi lahendamisest. Sellele järgnev tegevus on enda sees oleva mehe ja naise (reeglina isa ja ema pärand) suhete tasakaalustamine ja alles siis hakkab seksuaalelu, töö ja loomingu kvaliteet paranema.

Mees vastutab seemne, naine kasvupinnase kvaliteedi eest. Selleks et suurim looming laps saaks tulla, on vajalik info vastuvõtt paralleelilmadest ja teistest dimensioonidest, mille vastuvõtusüsteemideks on kolmas silm ja tunnetuslik nägemine. Mida rohkem tegeldakse oma hingeelu korrastamisega, seda paremini need süsteemid tööle rakenduvad ja seda rohkem saab meie keha kätte (näeb) infot, mis on hädavajalik tulevasele lapsele vajalike kasvutingimuste loomiseks. Mida suuremad hingelised rikkused, seda täisväärtuslikum ja tervem laps teile sünnib.

Sperma on kontsentreeritud meesenergia (jõu) kandja. Seksuaalprobleemide valest otsast lahendamine on viinud inimkonna seksuaalsuse piitsutamiseni. Selle peale ei tulda, et seks on tõeliselt täisväärtuslik siis, kui ennekõike hingega armastada ja partnerit ülendada (selleks avab kolmas silm ja tunnetuslik nägemine fantaasialennuks teile kõiksuse väravad). Tonnide kaupa preservatiivide tarbimine on viinud selleni, et naised on jõuetud mehi armastama, mehed aga ei ole võimelised naistele jõudu andma, sest neid pole eelnevalt armastatud. Tulemuseks on meeste armastusenälg ja naiste jõunälg.

Eriti ohtlikud on kaasaja rasestumisvastased hormoonpreparaadid, mis rikuvad naise kehas olevad jõu vastuvõtusüsteemid (keha ei ole võimeline spermast meesenergiat ammutama). Selliselt laastatud keha ei ole suuteline normaalset loodet kasvatama. Ainus tervislik rasestumisvastane vahend on oma tulevase lapsega suhtlemine, talle olukorra selgekstegemine ja vastastikusele kokkuleppele jõudmine. Inimene, kes vaimsust eitab, ei usu oma tundeid ega mõttepilte. Viimaseid peetakse tavaliselt jamaks ja niiviisi isoleeritakse ennast ise kolmanda silma ja südame kaudu tulevast informatsioonist.

Tähtsusjärjekorras kolmandasse suhtlusringi jääb 7. ja 1. tšakra. Seega on taevas ja maa ühe terviku erinevad otsad. Kroontšakra kaudu võetakse vastu infot välismaailmadest ja ülemisest taevast (vaimsus). Kui inimene satub hirmutavasse olukorda, tõusevad tal juuksed (antennid) turri ehk võimalikult risti pealae suhtes selleks, et võimalikult kiiresti taevast juhatust olukorra normaliseerimiseks ehk tasakaalustamiseks kätte saada. Sisuliselt on iga inimene siin maa peal jumala esindaja ehk fragment infotöötluse spektrist – vaata skeemi. Iga inimese spektril on oma kosmiline sagedus, millega garanteeritakse talle olemise ruum nii, nagu raadiol on iga jaama jaoks oma sagedusala. Teiste inimestega suhtlemisest keeldumine (teise enda jaoks olematuks mõtlemine) on sisuliselt enda isoleerimine jumala/looja poolt tulevast uuest (ajakohasest) informatsioonist. Selle tulemusena jääb inimene enda olemasolevasse infosse kinni ja seab ise ennast arenguseisakusse. Mida kauem selles ollakse, seda hirmutavamaks ehk tundmatumaks muutub inimese jaoks välismaailm ja seda suuremaks muutuvad kannatused ehk oskamatus olukordadega toime tulla. Kui inimene teeb enda jaoks lõpliku otsuse, et rääkigu teised mis tahavad, mina jään oma tarkusele kindlaks, hakkab tal arenema kiilaspäisus. Keha saab informatsiooni, et juukseid kui välismaailma nägemise silmi pole vaja. Kui inimene selle probleemi enda jaoks lahendab ja sisemise otsuse teeb, et ta taastab teistega suhted, leiab ta keha teadvus mooduse, kuidas uued juuksed kasvatada.

Tee vaimsete probleemide lahendamiseks algab skeemil olevast esimesest suhtlusringist (keskendumine), laienedes ja avardudes seejärel teisele ja siis kolmandale ringile. Vastupidises suunas liikumine (kontsentreerimine) välistab arukuse ehk tarkuse ja tunnetuse koostöö. Kontsentreerimine (kokkupressimine, materialiseerimine) on tahtmine kõiki tarkusi korraga kasutada, saamata aru, et see ei ole võimalik. Selle varjatud mõte on oma tarkust teistele tõestada, oma tarkuse teiste tarkusest kõrgemale upitamine ehk teiste alandamine. Seevastu keskendumine (püüdlus endast aru saada) on ennekõike enda ja siis teiste ülendamine. See on avardamine, hajutamine, kergendamine, süstematiseerimine ehk info alateadvusesse pakkimine (dematerialiseerimine). Arukuse ehk suhtlemise ja suhtumise probleemid materialiseeruvad kilpnäärmesse (5.) tšakra.

Materiaalsed probleemid (1.) tšakra on kõigi teiste probleemide summa. Selleks et füüsilises maailmas elada, on meil vaja füüsilise maailma erinevatest tihedusastmetest info kättesaamiseks ehk füüsise nägemiseks silmi. Nendeks erinevateks silmadeks ehk nägemissüsteemideks on viis meelt: nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja kompamine. Meelte tundlikkus ehk töövõime on otseses sõltuvuses meie suhtumisest nii enda sise– kui välisilma.

Kirjutatud maist septembrini 2003