Vabadus · Mäss · Üksindus · Süütus· Elamine sellisena, nagu olen

   Veel pole ükski allasurumisagoonia ega mingi malli järgimise julm distsipliin kedagi tõe juurde viinud. Et tõde kohata, peab meel olema täielikult vaba, ilma ühegi moonutuseta. Kuid kõigepealt küsigem endalt, kas me tõepoolest tahame vabad olla? Kui me räägime vaba­dusest, kas mõtleme siis täielikku vabadust või vabanemist ainult mingist tülikast, ebameeldi­vast või soovimatust asjast? Me tahaksime vabaneda valulikest ja ebameeldivatest mälestustest ning õnnetutest elamustest, kuid alles jätta oma mõnusad ja rahuldust pakkuvad ideoloogiad, vormelid ja suhted. See on võimatu, sest nagu oleme näinud, nauding ja kannatus on lahuta­matud. Seega peab igaüks ise otsustama, kas ta tahab olla täielikult vaba. Kui ütleme, et tahame, siis peame mõistma vabaduse loomust ja ülesehitust. On see vabadus, kui olete vaba millestki – valust või mingist ängistusest? Või on vabadus midagi hoopis muud? Võite olla vaba näiteks armukadedusest, kuid kas pole see vabadus vaid reaktsioon ja seetõttu üldsegi mitte vabadus? Võite vägagi hõlpsasti vabaneda dogmast, kui analüüsite seda ja viskate ära, aga selleks vabanemiseks võib olla ka põhjus, et antud dog­ma ei ole enam moodne või otstarbekohane. Võite vabaneda natsionalismist, sest usute in­ternatsionalismi või tunnete, et pole enam majanduslikult vajalik klammerduda selle totra nat­sionalistliku dogma külge millega käib kaasas lipp ja kogu see muu pahn. Võite selle hõlpsasti kõrvale jätta. Võite ka vastustada mõnd vaimset või poliitilist juhti, kes lubab teile vabadust distsipliini või mässu läbi. On siis sellisel ratsionaalsel, loogilisel järeldusel midagi ühist vaba­dusega? Kui ütlete, et olete millestki vaba, siis on see reaktsioon, millest saab uus reaktsioon ja see toob kaasa veel ühe allumisvormi. Nii et teil võib olla terve ahel reaktsioone, millest te igaüht peate vabaduseks. Kuid see pole vabadus vaid kõigest mugandatud möödaniku jätkuvus, mille külge meel klammerdub.


   Tänapäeva noorus, nagu noorus ikka, mässab ühiskonna vastu ja see on iseenesest hea. Aga mäss ei ole vabadus nii nagu vabadus ei ole mäss. Kui te mässate, siis on see reaktsioon, mis loob oma malli ning te ta­kerdute sellesse malli. Mõtlete, et see on midagi uut, aga see pole nii: on vaid vana uuel kujul. Mistahes sotsiaalne või poliitiline mäss pöördub vältimatult tagasi vana hea kodanliku meel­suse juurde. Vabadus ei tule mässu läbi, vaid siis, kui te näete ja toimite. See nägemine on toimimine ja sää­rane toimimine on sama kiire, nagu siis, kui märkate ohtu. Siis ei ole mingit ajutegevust, arut­lust või kõhklemist; oht ise sunnib toimima ning seetõttu tähendab nägemine toimida ja vaba olla. Vabadus on meeleseisund – mitte vabadus millestki vaid vabadusetunne, vabadus pidada kõike küsitavaks, mistõttu see on niivõrd jõuline, teokas ja tugev, et heidab kõrvale igasuguse sõltu­vuse, orjuse, mugandumise ja heakskiidu. Säärane vabadus tähendab täielikku üksiolekut. Täielik üksiolek on kõigega üksolemine, milles te tunnete end õnneliku ja tervena (tervikuna). Kas meel, mis on üles kasvanud keskkonnast ja enese kalduvustest sõltuvas kultuuris, suudab eales leida seda vabadust, mis on täielik üksindus ja milles pole mingit juhtimist, traditsiooni ega autoriteeti? Üksindus on meeleseisund, mis ei sõltu mingist stiimulist ega teadmisest ning ei ole ühe­gi kogemuse ega järelduse tagajärg. Enamik meist ei ole kunagi sisimas üksi. Eraldatuse, enese teistest eraldamise ja üksinduse vahel on erinevus. Me kõik teame, mida tähendab olla eralda­tud – ehitame enda ümber seina, et mitte kunagi haiget saada, mitte olla haavatav; kasvatame erapooletust, mis on ka üks hingepiina vorme või siis elame ideoloogia ähmases ele­vandiluutornis. Üksindus on midagi muud.  Te pole eal üksi sest olete tulvil mälestusi, sõltuvust, möödanikupominaid; teie meel ei ole ku­nagi klaar kogu sellest pahnast, mis on sinna kuhjunud. Et üksi olla, tuleb minevikule surra. Kui olete täielikult üksi, ei kuulu te ühelegi perele, rahvusele, kultuurile või mingile teatavale mandrile – siis tunnete end kõrvalseisjana. Inimene, kes on nõnda täiesti üksi, on süütu ja see süütus vabastab kannatustest. Me kanname kaasas tuhandete inimeste öeldu koormat ja kõikide meie õnnetuste mälestusi. Kõik see täielikult hüljata tähendab olla üksi. Meel, mis on üksi, ei ole ainult süütu, vaid ka noor  – mitte ajalises või vanuse mõttes – vaid noor, süütu ja elav vanusest olenemata – ainult sää­rane meel suudab näha tõde ja seda, mis ei ole mõõdetav sõnadega. Selles üksinduses hakkate mõistma vajadust elada sellisena, nagu olete, mitte nagu te peaksite olema või olete olnud. Vaadake, kas saate silmitseda end ilma mingi võbinata, võltsi tagasi­hoidlikkuseta, hirmuta, õigustamata ja hukka mõistmata – lihtsalt elada sellisena, nagu te tõesti olete. Te hakkate midagi mõistma vaid siis, kui elate selle vahetus läheduses. Niipea kui harjute sel­lega – enese ängistuse, kadeduse või millega iganes – ei ela te enam koos sellega. Kui elate jõe ääres, siis mõne aja pärast te ei kuule enam veevulinat. Sama lugu on pildiga teie toas, mida iga päev näete – nädala pärast olete selle silmist kaotanud. Nii on ka mägede, orgude, puude ning teie lähedastega. Et elada koos millegi taolisega, nagu seda on armukadedus, kadedus või än­gistus, ei tohi te eal sellega harjuda või seda heaks kiita. Peate selle omaduse eest hoolitsema, nagu hoolitsete äsjaistutatud puu eest, kaitstes seda tormi ja ülemäärase päikesevalguse eest. Peate hoolima, mitte hukka mõistma või õigustama. Seetõttu hakkate seda omadust armastama. Mitte et armastate kade või murelik olla, nagu paljud inimesed seda teevad, vaid pigem te hoo­lite selle omaduse jälgimist eneses. Kas te suudate – kas teie ja mina suudame – elada sellistena, nagu me oleme, teades, et oleme tuimad, kadedad, hirmul; usume, et oleme määratult kiindunud, kui me tegelikult polegi; sol­vume kergelt, hõlbus on meid meelitada ja igavust tundma panna. Kas suudame elada kõige sellega, seda heaks kiitmata ja eitamata, nii, et lihtsalt jälgime ning ei muutu haiglaseks või ma­sendunuks ega satu ka ülevasse meeleollu? Küsigem endilt veel üht asja. Kas vabadus, üksindus, kokkupuude kõige sellega, mida me en­dast kujutame, tuleb aja jooksul? Kas vabaduse saavutamine on järkjärguline protsess? Ilmselt mitte, sest kui te toote mängu aja, siis ikestate end üha enam ja enam. Te ei saa vabaneda järk­järgult, see pole aja küsimus. Järgmisena kerkib küsimus, kas te saate sellest vabadusest teadlikud olla? Kui ütlete: “Olen va­ba”, siis te pole seda. Sama lugu on inimesega, kes lausub: “Olen õnnelik.” Hetkel, mil ta ütleb, et on õnnelik, elab ta mälestuses millestki, mida enam pole. Vabadus saab tulla vaid loomulikul teel, mitte soovimise, tahtmise ja igatsuse läbi. Ei aita ka see, kui loote kujutelma vastavalt sel­lele, mida te vabadusest mõtlete. Et seda kohata, peab meel õppima vaatama elu ääretut kulgu aja orjuseta, sest vabadus on väljaspool teadvust ja aega.