Vägivald · Viha ·Õigustamine ja hukkamõistmine · Ideaal ja tegelikkus


   Hirm, nauding, kannatus, mõtlemine ja vägivald on kõik omavahel tihedalt seotud. Enamik meist tunneb lõbu vägivallast, vastumeelsusest kellegi suhtes, mingi rassi või grupi vihkami­sest, vaenulikest tunnetest teiste inimeste suhtes. Aga sellises meeleseisundis, milles pole vägi­valda, on rõõm, mis on hoopis midagi muud kui lõbu vägivallast kõigi selle konfliktide, viha­vaenude ja hirmudega. Kas me suudame minna vägivalla juurteni ja sellest vabaneda? Vastasel juhul elame lakkama­tus võitluses üksteisega. Kui tahate nii elada – ja ilmselt enamik seda tahab – siis laske käia. Kui lausute: “Kahju küll, aga vägivald ei lõpe kunagi,” siis ei ole teil ja minul suhtlemisvõi­malust, sest te olete end tõkestanud. Kui aga arvate, et võiks elada ka teisiti, siis on meievahe­line suhtlemine võimalik. Kaalugem siis ühiselt, kas on üldse võimalik teha lõpp igasugusele vägivallale meis enestes ja siiski elada selles ebardlikult julmas maailmas. Ma arvan, et see on võimalik. Ma ei taha, et minus oleks veidikenegi vihkamist, armukadedust, ängistust või hirmu. Tahan elada täielikus rahus, aga see ei tähenda, et tahan surra. Tahan elada sellel oivalisel maakeral, mis on nii rik­kalik, nii kaunis. Tahan vaadata puid, lilli, jõgesid, aasu, naisi, poisse ja tüdrukuid ning samal ajal elada täielikus rahus iseenese ja maailmaga. Mida ma saan teha? Kui me teame, kuidas vaadata vägivalda nii väliselt – sõjad, mässud, rahvuslikud vastuolud ja klassivõitlus – kui ka meis enestes, siis me ehk suudame vägivallast väljuda. See on väga keeruline probleem. Sajandeid on inimene olnud vägivaldne, üle kogu maailma on usundid püüdnud teda taltsutada ja ühelgi neist pole see õnnestunud. Kui võtame selle prob­leemi ette, siis peame sellesse väga tõsimeelselt suhtuma, sest see viib meid hoopis teistsugu­sesse valdkonda. Kui me tahame sellega vaid intellektuaalse meelelahutuse eesmärgil män­gida, siis ei jõua me kuigi kaugele. Teile võib tunduda, et suhtute asjasse vägagi tõsimeelselt. Kuna nii paljud teised ei ole ka­vatsenud midagi ette võtta, siis mis kasu on teie tegemistest? Mind ei huvita, kas nad võtavad seda tõsiselt või ei. Mina võtan ja sellest piisab. Ma pole oma venna lapsehoidja. Mulle kui inimolendile on vägivallaprobleem tõesti oluline ja ma kannan hoolt, et ma ei oleks vägivaldne, kuid ma ei saa öelda teile või kellelegi teisele: “Ära ole vägivaldne!”. Sel pole mõtet kui te ise seda ei taha. Kui te ise tõesti tahate probleemi mõista, siis jätkakem oma ühist avastusretke.


   Kas vägivallaprobleem on väljas- või seespool? Kas te tahate lahendada seda probleemi välis­maailmas või on teil kirbule võetud vägivald teis eneses? Kui olete iseendas vägivallast vaba, siis tekib küsimus: “Kuidas saan ma elada maailmas, mis on tulvil vägivalda, saamahimu, aplust, kadedust ja julmust? Kas mind mitte ei hävitata?” See küsimus tekib paratamatult. Kui te nii küsite, siis te ei elagi tegelikult rahumeelselt. Kui elate rahumeelselt, siis ei ole mingeid probleeme. Teid võidakse vangi panna, kuna keeldute sõjaväkke minemast, või maha lasta, sest te ei nõustu sõdima, aga see pole mingi probleem. On väga oluline, et te seda mõistaksite. Me püüame mõista vägivalda kui fakti mitte kui ideed, kui fakti, mis eksisteerib inimolendis ja see inimolend olen mina. Et asjale läheneda, pean olema sellele täielikult avatud. Pean end ene­se ees kaitsetuks jätma, paljastama. Teie ees pole see tingimata vajalik, sest teid see ehk ei huvita. Pean olema sellises meeleseisundis, mis nõuab, et näeksin seda asja lõpuni ega peatuks kusagil, öeldes: “Edasi ma ei lähe”. Küllap on mulle ilmselge, et olen vägivaldne inimolend. Olen kogenud vägivalda viha näol ja vägivalda oma seksuaal-nõudmistes. Olen kogenud vihkamist, mis loob vaenulikkust ja kogenud vägivalda armu-kadedu­sest. Olen seda tunda saanud ja ütlen enesele: “Tahan mõista kogu seda probleemi, mitte ainult üht kildu sellest, mis väljendub sõjana. Tahan mõista inimeses olevat agressiooni, mis on ka looma­des ning millest mina olen osa.” Vägivald ei ole ainult see, kui tapame kedagi. Vägivald on ka see, kui kasutame teravaid sõnu, peletame kellegi endast viipega eemale või kuuletume hirmu tõttu. Vägivald ei ole üksnes or­ganiseeritud tapatöö Jumala, ühiskonna või isamaa nimel, see on palju peenem ja sügavam ning me uurime seda juurteni.  Kui nimetate end hinduks, muhameedlaseks, kristlaseks, eurooplaseks või millekski muuks, siis on see juba vägivallategu. Kas teate, miks? Sest te lõikate end välja ülejäänud inimkonnast. Kui eraldate end uskumuse, rahvuse või traditsiooni alusel, siis see loob vägivalda. Seega ei kuulu ini­mene, kes püüab vägivalda mõista, ühtegi riiki, usundisse, parteisse või süsteemi; tema hooleks on mõista kogu inimkonda.  On olemas kaks põhilist koolkonda, millest üks ütleb, et vägivald on sünnipärane ja teine ar­vab, et see on sotsiaalse ja kultuurilise mõju tagajärg. Meid ei huvita, millisesse koolkonda me kuulume, see pole tähtis. Tähtis on tõsiasi, et me oleme vägivaldsed, mitte selle põhjus.


   Vägivalla üks tavalisemaid väljendusvorme on viha. Kui mu naist või õde rünnatakse, siis olen ma enda arvates õiglaselt vihane. Kui kiputakse kallale mu isamaale, ideedele, põhimõtetele, eluviisile, siis olen õiglaselt vihane. Vihane olen ma ka siis, kui ohtu satuvad mu harjumused või kitsarinnalised arvamused. Kui astute mulle varvastele või solvate mind, siis ma vihastun. Kui lasete jalga koos mu naisega, siis olema ma armukade ning seda peetakse õiglaseks, sest ta on minu omand. Kõik need viha liigid on kõlbeliselt õigustatud. Aga ka see, kui ma oma maad kaitstes tapan, on õigustatud. Rääkides vihast, mis on osa vägivallast, kas me vaatame viha kui õiglast ja ebaõiglast vastavalt enese kalduvustele ja keskkonna ajedele või näeme lihtsalt viha? Ei ole head ega halba mõju, on lihtsalt mõju. Kui mind mõjutab miski, mis mulle ei sobi, siis ma nimetan seda halvaks mõjuks. Kui kaitsete oma peret, isamaad, värvilist riidetükki mida nimetate lipuks, mingit uskumust, ideed, dogmat, asja mida nõuate või omate – siis just see kaitsmine osutab vihale. Kas saate vaadata viha mingi seletuse või õigustuseta, ilma et ütleksite: “Pean oma varandust kaitsma”, “Mul oli õigus vihastada” või “Kui rumal, et vihastun”? Kas saate vaadata viha, nagu oleks see midagi omaette? Kas saate silmitseda seda täiesti objektiivselt, mis tähendab, et te ei kaitse se­da ega mõista ka hukka? Kas suudate? Kas ma saan teid vaadata, kui olen teie suhtes vaenulik või kui arvan, et olete oivaline inimene? Ma näen teid vaid siis, kui vaatan sügava tähelepanuga mis ei sisalda ei vaenulikkust ega ka imetlemist. Kas saan samuti vaadata ka viha, mis tähendab, et olen selle probleemi suhtes haa­vatav? Ma ei hakka sellele vastu, vaatlen seda erakordset nähtust ilma mingi reaktsioonita. Väga raske on vaadata viha kiretult, sest see on osa minust, aga just seda püüan ma teha. Siin ma olen, vägivaldne inimolend, olgu ma siis must, pruun, valge, sinivereline või purpurpunane. Mind ei hu­vita see, kas ma olen vägivalla pärinud või on ühiskond selle minus tekitanud. Mind huvitab see, kas on üldse võimalik olla vaba vägivallast. See on mulle tähtsam kui seks, toit või posit­sioon, sest vägivald hukutab mind; see hävitab minu ja terve maailma, mistõttu ma tahan seda mõista ja sellest välja pääseda. Tunnen end vastutavana kogu maailma viha ja vägivalla eest. Tunnen vastutust – see pole lihtsalt mingi hulk sõnu – ja ütlen enesele: “Ma saan midagi teha vaid siis, kui olen ise väljaspool viha, vägivalda ja rahvust.” See tunne, et pean mõistma vägi­valda eneses, toob endaga kaasa määratu elujõu ja uurimiskire.


   Selleks, et olla väljaspool vägivalda ei saa ma seda maha suruda, eitada ega öelda: “Hästi, see on osa minust ja see on nii” või “Ma ei taha seda”. Mul tuleb seda vaadata ja uurida, sellega lähedalt tuttavaks saada, aga ma ei saa sellega tuttavaks kui mõistan selle hukka või õigustan seda. Ometi me mõistame hukka ja õigustame. Seetõttu ma ütlen teile: lõpetage mõneks ajaks see hukkamõistmine ja õigustamine.


   Kui tahate lõpetada vägivalda, teha lõppu sõdadele – kui palju te endast selleks annate? Kas teile pole tähtis, et teie lapsi tapetakse; et teie pojad lähevad sõjaväkke, kus neid türanni-seeritakse ja maha lüüakse? Kas te tõesti ei hooli? Kui isegi see teid ei huvita, mis siis veel? Oma raha eest hoolitsemine? Ajaviide? Uimastite tarvitamine? Kas te ei näe, et vägivald teis enestes tapab teie lapsi? Kui see teid huvitab, siis osalege kogu südamest, et välja uurida asja olemus. Ärge piir­duge sellega, et istute mugavalt ja lausute: “Olgu, rääkige meile see ära.” Ma ütlen teile, et te ei saa vaadata viha ega vägivalda silmadega, mis mõistavad hukka või õigustavad.


   Esmalt tuleb teil õppida seda, kuidas vaadata viha. Vaadelge oma abikaasat, oma lapsi. Teil tuleb kuulata poliitikuid, õppida tundma seda, miks te pole erapooletu, miks mõistate hukka või õigustate. Teil tuleb teada saada, et te mõistate hukka ja õigustate selle pärast, et see on osa sotsiaalsest struktuurist, milles te elate, osa teie tingitusest sakslase, indiaanlase, neegri, ameeriklasena või kellena iganes te olete sündinud. 0lete osa kogu sellest meele tuimenemisest, mis on sõltuvuse taga­järjeks. Et uurida midagi olemuslikku, peab teil olema võime sügavale minna. Kui teie tööriist on tönts ja nüri, siis te ei saa sügavale minna. Meil tuleb teritada seda tööriista, milleks on meel – meel, mille on nüriks teinud see õigustamine ja hukkamõistmine. Te saate sügavale tungida vaid siis, kui teie meel on nõelterav ja tugev kui teemant.  Pole mingit kasu sellest, kui lihtsalt istute ja küsite: “Kust ma sellise meele saan?” Te peate se­da tahtma nii, nagu tahate järgmist söögikorda. Te peate nägema, et see, mis teeb teie meele tönt­siks ja rumalaks, on haavatuse tunne mis on ümberringi seinad ehitunud ning on osa huk­kamõistmisest ja õigustamisest. Kui meel sellest vabaneb, siis te saate vaadata, uurida ja süüvi­da ning võib-olla jõuate seisundini, milles olete kogu probleemist läbinisti teadlik.


   Tulgem tagasi keskse küsimuse juurde – kas on võimalik vägivalda enesest välja juurida? Kui ütleksin: “Te pole muutunud. Miks?”, siis oleks ka see üks vägivalla avaldumisvorme. Seda ma ei tee, sest mulle pole põrmugi oluline teid milleski veenda. See on teie elu, mitte minu oma. Oma asi, kuidas elate. Ma küsin, kas mistahes ühiskonnas elaval olendil on võimalik end sisi­mas vägivallast puhastada? Kui on teostatav, siis loob see protsess siia maailma uue eluviisi. Enamik meist on vägivalla kui eluviisiga leppinud. Kaks kohutavat sõda pole õpetanud meile midagi peale selle, kuidas ehitada inimolendite vahele üha rohkem tõkkeid – tõkkeid teie ja minu vahele. Kuidas peaks toimima need, kes tahavad vägivallast vabaneda? Ma ei usu, et me saavutaksime midagi analüüsi abil, tehku seda siis meie ise või asjatundjad. Võime olla suuteli­sed end veidi mugandama, mistõttu elame pisut tasasemalt ja suurema kiindumusega kuid see ei anna meile terviklikku taju. Aga ma pean teadma, kuidas analüüsida, mis tähendab, et protsessi käigus muutub mu meel erakordselt vahedaks. See terasus, tähelepanu, tõsimeelsus annab tulemuseks terviktaju. Inimene ei suuda kogu probleemi ühe pilguga haarata; nägemisselgus on võimalik vaid siis, kui inimene suudab näha üksikasju ja seejärel hüpata.


   Mõned on kasutanud vägivallast vabanemiseks vägivallatuse aadet ja me mõtleme, et kui meie aateks on vägivalla vastand, vägivallatus, siis vabaneme vägivallast, aga me ei saa ometi sel­lest vabaks. Meil on olnud arvutult ideaale, kõik pühad raamatud on neid täis aga ometi oleme endiselt vägivaldsed. Miks mitte tegeleda siis vägivalla enesega ja unustada see sõna hoopis? Kui tahate mõista tegelikkust, siis peate pühendama sellele kogu oma tähelepanu, kogu oma jõu. Tähelepanu ja jõud on hajutatud, kui loote väljamõeldud ideaalse maailma. Kas suudate ideaali täielikult hüljata? Inimene, kes on tõeliselt tõsimeelne ja keda ajendab tahe välja uurida, mis on tõde või armastus, ei oma mingeid mõisteid. Ta elab vaid selles, mis on. Et uurida enese viha kui tõsiasja, tuleb teil vältida selle arvustamist. Niipea kui kujutlete viha vastandit, mõistate viha hukka ning seetõttu ei näe te seda sellisena, nagu see on. Kui üt­lete, et tunnete kellegi suhtes vastumeelsust või vihkate kedagi, siis on see fakt, kuigi see võib kõlada kohutavalt. Kui vaatate seda tunnet ja lähete täielikult sellesse, siis see lakkab. Kui aga lausute: “Ma ei tohi vihata, mu südames peab olema armastus”, siis elate kaksiknormiga silma­kirjalikus maailmas. Elada täielikult käesolevas hetkes tähendab elamist koos sellega, mis on, tegelikkusega, ilma mingi hukkamõistu või õigustamiseta – siis mõistate seda nii terviklikult, et te ammendate selle asja. Kui näete selgelt, siis ongi probleem lahendatud.  Kas suudate vägivalla palet selgelt näha – mitte ainult väljas vaid ka teie sees. Kas olete täielikult vaba vägivallast selle tõttu, et te pole võtnud omaks ideoloogiat mille abil sellest vaba­neda? See nõuab väga sügavat mõtlust, lihtsalt sõnalisest nõustumisest või mittenõustumisest ei piisa. Olete nüüd lugenud tervet rida väiteid aga kas olete ka tõeliselt mõistnud? Teie sõltuv ja tin­gitud meel, eluviis, kogu selle ühiskonna struktuur, milles te elate takistavad teid nägemast mingit tõsiasja ja sellest vahetult vabanemast. Te ütlete: “Ma mõtlen sellest, kaalun, kas on võimalik olla vägivallast vaba või mitte. Püüan vaba olla.” See on koledamaid asju, mida võite öelda: “Ma püüan.” Ei ole mingit püüdmist ega oma parima andmist. Te kas teete seda või mit­te. Te varute aega, aga samal ajal maja põleb. Maja põleb selle vägivalla tõttu, mis on maailmas ja teie sees ning te ütlete: “Las ma mõtlen, milline ideoloogia on parim tule kustutamiseks.” Kui maja põleb, kas te siis vaidlete selle mehe juuste värvuse üle, kes vett toob?