Totaalne revolutsioon ·Usaldav meel · Jõud · Kirg

 

   Käesolevas raamatus on meid huvitanud see, kuidas tekitada iseendis ( ja seetõttu enda elus) totaalset revolutsiooni millel pole midagi pistmist ühiskonna ülesehitusega sellisena, nagu see on. Ühiskond on kohutav asi ja peab lõputuid sõdu olgu need siis kaitseks või pealetungiks mõeldud. Me vajame midagi täiesti uut – revolutsiooni või murrangut hingeelus. Vana aju ei suuda kuidagi lahendada inimestevaheliste suhete keerdküsimust. Vana aju on aasialik, euroo­palik, ameerikalik või aafrikalik. Seega küsime endalt kas on võimalik tekitada muudatust aju­rakkudes enestes? Küsigem endilt taas, nüüd, kus me end paremini mõistame: ”Kas inimesel, kes elab tavalist iga­päevaelu ses julmas ja vägivaldses maailmas – maailmas, mis muutub aina saavutusvõimelise­maks ja seetõttu üha hoolimatuks – on tal võimalik tekitada murrangut mitte ainult oma vä­listes suhetes vaid kogu oma mõtlemises, tundmises, toimimises ja reageerimises?” Iga päev oleme tunnistajaks maailmas juhtuvatele kohutavatele asjadele, mis on inimeses oleva vägivalla tulemuseks. Te võite öelda: “Ma ei saa midagi teha” või “Kuidas saan mina maailma mõjutada?” Ma arvan, et te saate maailma vägagi palju mõjutada kui te pole sisimas vägi­valdne, kui tõesti iga päev rahumeelset elu elate – elu, mis ei ole võistlev, auahne ega kade; elu, mis ei loo vaenulikkust. Sädemest võib saada leek. Oleme maailma praeguse segaduseni viinud oma enesekeskse tegutsemise, oma eelarvamuste, viha-vaenu ja marurahvuslikkuse najal – ja kui me ütleme, et ei saa midagi teha, siis tunnustame korratust eneses kui paratamatust. Oleme maa­ilma kildudeks pilbastanud ja kui me ise oleme murdunud ja killustunud siis on ka meie suhe maa­ilmaga katkine. Aga kui toimime täielikult, siis teeb meie suhe maailmaga läbi tohutu mur­rangu. Iga liigutus mis omab väärtust, iga toiming, mil on mingi sügavam tähendus, algab ju lõppude lõpuks meist endist. Esmalt tuleb mul endal muutuda, mul tuleb näha, milline on mu suhe maa­ilmaga – ses nägemises sisaldubki juba toimimine. Seetõttu toon mina kui maailmas elav inim­olend endaga kaasa uut laadi väärtuse mis, mulle näib, iseloomustab avatud meelt.


   Usaldav meel pole hoopiski mitte meel, mis usub mingit usundit. Te ei saa olla usaldav ja samas olla ka hindu, muhameedlane, kristlane või budist. Usaldav meel ei püüdle ega saa tõega katsetada. Tõde pole see, mille määrab teie nauding või piin või hoopiski tingitus hinduna (või kellegi teisena, vastavalt sellele, millisesse usundisse end arvate). Usaldav meel on selline meel, milles pole hirmu ja seetõttu pole ka mingisuguseid uskumusi; on vaid see, mis on – mis tõeliselt on. Usaldavas meeles on see vaikus, mida oleme juba vaadelnud – vaikus, mida ei tekita mõtle­mine vaid mis on teadveloleku tulemus, mõtlus, mille puhul pole mõtlustajat. Selles vaikuses on jõud, milles pole lahkheli. Jõud on toimimine ja liikumine. Igasugune toimimine on liiku­mine ja ühtlasi jõud. Igasugune iha on jõud. Tunne on jõud. Kõik elav on jõud. Kogu elu on jõud, vägi, energia. Kui usaldada selle jõu voolu ilma mingi vastuolu, hõõrdumise ja lahkhelita, siis on see jõud piiritu, lõpmatu. Kui pole hõõrdumist, siis pole jõul piire sest just vastuolu seab jõule piirangud. Olles seda kord näinud, miks seab inimene alati tõkke jõu teele? Miks te­kitab ta vastuolu selles liikumises mida me nimetame eluks? Kas puhas jõud, jõud ilma piiran­guteta on talle vaid mõte? Kas pole sel tõelust taga?


   Me vajame jõudu mitte ainult selleks, et endis täielikku murrangut põhjustada vaid ka selleks, et uurida, vaadata ja toimida. Kuni püsib mingisugunegi vastuolu ükskõik millises meie suhe­test – olgu tegu suhetega abikaasade vahel, kahe inimese vahel, kogukondade, riikide või aadete vahel – kui on mingisugunegi sisemine vastuolu või väline lahkheli mistahes kujul, kui peen see ka poleks – seni on tegu jõu raiskamisega. Kui püsib ajavahemik vaatleja ja vaadeldava vahel, siis tekib vastuolu ja taas jõu raiskamine. See jõud jõuab haripunkti siis, kui vaatleja on vaadeldav ja pole mingit ajavahemikku. Siis on olemas jõud ilma ajendita ja see jõud leiab endale toimimisviisi, sest siis puudub mina. Me vajame tohutut jõuhulka, et mõista seda segadust milles me elame ning see tunne, et mul tuleb mõista, tekitab elujõudu mis aitab meil uurida. Kuid uurimise ja otsimisega käib kaasas aeg ning nagu oleme näinud, meele järkjärguline sõltuvusest vabastamine pole hoopiski mitte see. Aeg ei aita. Kas oleme noored või vanad – just praegu võib kogu elu kulgemise viia teistsu­gusesse mõõtmesse. Pole abi ka vastandi taotlemisest sellele, mis me oleme ega mingi süs­teemi, õpetaja, filosoofi või preestri poolt pealesunnitud ebaloomulikust distsipliinist – kõik on sedavõrd lapsik. Kui seda taipame, siis küsime endalt kas on otsekohe võimalik sajandite jook­sul tekkinud sõltuvusest läbi murda ja mitte astuda uude sõltuvusse – olla vaba, et meel oleks täiesti uus, tundlik, elav, teadvel, jõuline, võimekas? Selles on meie probleem. Muid takistusi pole sest kui meel on uueks saanud, siis suudab ta maadelda iga raskusega. See on ainus küsi­mus mis meil endile esitada tuleb. Aga me ei küsi seda. Tahame, et keegi ütleks. Üks kentsakamaid asju meie psüühika ülesehitu­ses on see, et me kõik tahame, et keegi meile ütleks, kuna oleme tuhandeid aastaid kestnud propaganda võsud. Tahame, et teine inimene meie mõtlemist kinnitaks ja tõestaks kuigi küsi­muse esitamine tähendab ju selle enesele esitamist. Sel, mida mina ütlen pole kuigi suurt täht­sust. Te unustate selle pärast raamatu sulgemist või jätate meelde teatavad fraasid või võrdlete loetut mõne teise raamatuga – aga te ei vaata näkku enda elule. Vaid see ongi oluline – teie elu, teie ise, teie väiksus, pinnapealsus, toorus, teie vägivald, ahnus, auahnus, igapäevane agoonia ja lõputu kurbus. Seda tuleb teil mõista ning mitte keegi taevas ega maa peal ei päästa teid sellest peale teie enese.


   Nähes kõike mis teie igapäevaelus toimub, enese igapäevatoiminguid – kui võtate pliiatsi maast, kui räägite, sõidate autoga või jalutate üksi metsas – kas suudate ühe hingetõmbega, ühe pilguga tunnetada end väga lihtsalt sellisena nagu te olete? Kui tunnete end sellisena nagu olete, siis mõistate inimese püüdluste loomust, tema pettusi, silmakirjatsemisi ja otsinguid. Et seda teha peate olema enesega läbinisti aus. Kui toimite vastavalt oma põhimõtetele, siis olete ebaaus – sest kui toimite vastavalt sellele, kes te enda arvates peaksite olema siis te pole seda, mis te tegelikult olete. Ideaalid on julmad asjad. Kui teil on mingid ideaalid, uskumused või põhimõtted, siis ei saa te end kuidagi vahetult vaadata. Kas saate olla täielikult eitav, täielikult vaikne ilma et mõtleksite või oleksite hirmul ning ometi erakordselt ja kirglikult elus? Meel, mis enam ei lasku pürgimisse on tõeline usaldav(Usaldus on julgus olla kõigele avatud. See tähendab kõigega üksolemist ehk terviklikkust.)meel ja selles meeleseisundis võite sattuda sellele, mida nimetatakse tõeks, tõeluseks, õndsuseks, Jumalaks, iluks või armastuseks. Seda ei saa välja kutsuda. Palun mõistke seda väga lihtsat tõsiasja. Seda ei saa välja kutsuda ega taga nõuda sest teie meel on liiga rumal ja väike, teie tundmused liiga ebaehtsad, teie elu­viis liiga segane, et seda miskit, mis on määratu teie tillukesse majja, väikesesse nurka, kus on trambitud ja kuhu sülitatud, kutsuda saaks. Te ei saa seda välja kutsuda. Et kutsuda, peate seda tead­ma aga te ei saa seda teada. Pole tähtis kes ütleb seda – hetkel, mil ta lausub: “Ma tean”, ta ei tea. Kui ütlete, et olete selle leidnud siis pole te midagi leidnud. Kui väidate, et olete seda ko­genud siis te pole seda iial kogenud. Need on kõik erinevad viisid ligemese – oma sõbra või vaenlase ekspluateerimiseks. Tekib küsimus kas on võimalik sattuda sellele kutsumise ja ootamiseta, püüdlemata ja uuri­mata – nagu jahe tuul siseneb, kui olete akna lahti jätnud? Te ei saa tuult esile kutsuda aga teil tuleb aken lahti jätta. See ei tähenda, et olete ootel – see on jällegi pettus. See ei tähenda, et teil tuleb end avada, et vastu võtta – see on taas vaid mõte.


   Kas te pole eal eneselt küsinud miks inimestel seda asja pole? Nad sigitavad lapsi, seksivad, on olemas õrnus, millegi jagamine kaasluses, sõpruses, ühisuses. Aga see – miks seda pole? Kas pole te imestanud vahel käies üksi räpasel tänaval, istudes bussis, puhates mere ääres või jalu­tades metsas mis on täis linde, puid, ojasid ja metsloomi – kas pole teil tulnud pähe küsida: „Miks on nii, et inimesel, kes on maa peal elanud mitu miljonit aastat pole seda erakordset när­bumatut lille? Miks on nõnda, et inimolenditel kes on nii võimekad, osavad, riuklikud, seda­võrd võistlevad, kellel on säärane imepärane tehnika, kes lähevad õhuruumi, maa alla ning me­repõhja, leiutavad erakordseid elektronajusid – miks pole neil seda ühte olulist asja?” Ma ei tea, kas te olete kunagi tõsiselt näkku vaadanud küsimusele: „Miks teie süda on tühi?” Milline oleks teie vastus, kui te seda endalt küsiks – teie otsene vastus ilma mingi mõttevää­namise või kavaluseta? Teie vastus on seotud sellega kui pingsalt te küsite ja kuivõrd edasi­lükkamatu on teile see küsimus. Kuid te ei pinguta ega püüdle sest teil pole jõudu ega kirge – te ei saa mingit tõde leida ilma kireta. Jutt on kirest, mille taga on pöörasus, kirest, milles pole varjatud puuduolekut. Kirg on üsna hirmutav asi sest kui teis on kirg, siis te ei tea kuhu ta teid viib. Vahest on hirm põhjuseks miks pole teis selle kire jõudu, et leida miks teis puudub armastus, mispärast teie südames pole leeki? Kui olete oma meelt ja südant väga teraselt uurinud, siis tea­te, miks seda leeki pole. Kui kirglikult otsite miks seda pole, siis saate teada, et see leek on olemas. Vaid täieliku eituse läbi mis on kire kõrgeim vorm tekib asi, mida nimetatakse ar­mastuseks. Nagu alandlikkust nii ka armastust ei saa viljelda. Alandlikkus tuleb siis kui upsa­kus on täielikult lõppenud – siis ei tea te iial mis tähendab olla tagasihoidlik. Inimene, kes teab mis tähendab olla alandlik on edev inimene. Kui annate oma meele ja südame, närvid, silmad, kogu oma olemuse, et leida kulgu, et näha seda, mis on ja minna teisele poolele seda, eitada täielikult elu mida te praegu elate – sellest inetuse ja julmuse eitamisest sünnib midagi uut. Ka seda ei saa te eal teada. Inimene, kes teab, et ta on vaikne ja teab, et ta armastab ei tea, mis on armastus või vaikus.

 


   Jiddu Krishnamurti (22. V 1895 – 17. II 1986), India filosoof ja luuletaja. Oli päritolult Tamil Nadu braahman, õppis Inglismaal, sai 1909 lähedaseks teosoofia pooldajatega (A. Besant, C. W. Leadbeater), nood pidasid teda Buddha Maitreeja ja Jeesus Kristuse taaskehastuseks. Kat­kestas 1929 sidemed teosoofiaga, esines pms. Lääne-Euroopas, ja USA-s loengutega, milles eitas maailmavaatelisi süstematiseeritud teooriaid ja autoriteete. Vastandas kultuuritraditsioo­nist tingitud pettekujutustele põhinevatele teadmisteele intuitsiooni varal saavutatava vaimse vaba­duse.