Kogemus ·Rahuldus · Kahesus ·Mõtlus

   Me kõik tahame mingisuguseid elamusi – müstilisi, usulisi, seksuaalseid, neid, mida pakub suur hulk raha, võim või positsioon ning võimalus teisi valitseda. Kui saame vanemaks, siis me vahest ei nõua enam niivõrd oma ihuliste ihade rahuldamist vaid otsime avaramaid, sügava­maid ja tähendusrikkamaid elamusi ning püüame neid erinevate vahenditega saavutada. Katse­tame näiteks oma teadvuse avardamist (mis on üsna peen kunst) või erinevate uimastite võt­mist. See on igivanast ajast peale tuntud trikk – mingi lehekese järamine või uusima kemikaali proovimine, et kutsuda esile ajurakkude ülesehituse ajutist muutust, suuremat tundlikkust ja te­ravnenud taju mis näivad tõelusena. See üha uute elamuste nõudmine osutab inimese sisemi­sele vaesusele. Me loodame, et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda aga need elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane, armukade ja rahutu, siis võib ta proovida uusimat uimastit, kuid see, mis ta näeb, on seejuures ikkagi tema enda väiklane looming, ise­enese pisikesed projektsioonid oma tingituse taustal. Enamik meist nõuab täielikult rahuldavaid kestvaid elamusi, mida mõte ei suudaks hävitada. Seega on elamusnõude taga iha leida rahuldust ja see iha määrabki elamuse. Seetõttu tuleb meil mõista mitte ainult rahulduse olemust vaid ka kogetavat asja. Rahuldus on nauding; mida kest­vam, sügavam ja avaram on elamus, seda mõnusam. Seega määrab nauding selle, millist ela­must me nõuame ja on elamuse mõõduks. Mis iganes on mõõdetav paikneb mõtlemise raames ja kipub looma meelepetet. Teil võib olla imepäraseid elamusi ja ometi olete täielikult eksiteele läinud. Nägemusi näete paratamatult vastavalt enese tingitusele; näete Kristust, Buddhat või ükskõik keda, kellesse usute ja mida suurem uskuja olete, seda vägevamad on nägemused, mis on teie enese nõudmiste ja tungide projektsioonid. Seega, kui millegi põhjapaneva (näiteks tõe) otsimisel on mõõduks nauding, siis olete juba eel­nevalt selle kogemuse ära määranud mistõttu see pole enam paikapidav.


   Mida tähendab meie jaoks kogemus? On siis kogemuses midagi uut või algupärast? Kogemus on kimp mälestusi, mis reageerivad mingile väljakutsele ja kogemus saab reageerida ainult vasta­valt oma taustale. Mida nutikam olete kogemuse tõlgendamisel seda enam see reageerib. Seega tuleb teil küsitavaks pidada mitte ainult kellegi teise kogemust vaid ka enda oma. Kui te ei tunne mingit kogemust ära siis polegi tegu kogemusega. Iga kogemust olete juba kogenud – vastasel juhul te ei tunneks seda ära. Te tunnete mingi kogemuse ära hea, halva, kauni, pühana või millegi muuna vastavalt enese tingitusele, mistõttu see kogemuse äratundmine on parata­matult vana.


   Kui me nõuame tõelusekogemust – seda me kõik ju teeme, eks ole? – , siis selleks, et seda ko­geda, peaksime tõelust tundma. Hetkel, mil selle ära tunneme oleme juba hakkama saanud pro­jektsiooniga, mistõttu see pole tõeline kogemus – see on ikkagi mõtlemise ja aja raamides. Kui mõtlemine saab tõelusest mõelda, siis ei saa see olla tõelus. Me ei saa uut kogemust ära tunda. See on võimatu. Me tunneme ära vaid selle, mida oleme tunda saanud ja seetõttu, kui ütleme, et meil oli uus kogemus siis polnud see sugugi uus. Uute kogemuste püüdlemine teadvuse avardamise kaudu nagu seda paljude psüühikat avardavate droogide abil üritatakse on ikkagi teadvuse raames ja seetõttu väga piiratud. Seega oleme leidnud ühe põhjapaneva tõe: meel, mis himustab avaramaid ja sügavamaid ko­gemusi on väga pealiskaudne ja tuim sest elab aina koos oma mälestustega. Kui meil poleks mingeid elamusi, mis siis juhtuks? Me sõltume elamustest ja sündmustest sest need hoiavad meid ärkvel. Kui meis poleks mingeid lahkhelisid, muutusi ega häireid, siis olek­sime kõik sügavas unes. Seega on enamikule meist probleemid vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks meel juhmiks ja raskeks mistõttu me sõltume sündmusest, elamusest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab meelt. Tegelikult teeb see sõltuvus sündmustest ja ko­gemustest (mis peaks meid ärkvel hoidma) meele aina tuimemaks ega hoia meid sugugi tõeli­selt ärkvel. Seega küsin endalt kas on võimalik olla täielikult (mitte ainult mu olemuse mõnel serval) ärkvel ilma ühegi sündmuse ja elamuseta? See eeldab suurt ihulist ja psühholoogilist tundlikkust. See tähendab, et mul tuleb olla vaba kõigist nõudmistest, sest kohe, kui ma nõuan, tekib elamus. Vabanemaks nõudmistest ja rahuldusest on hädavajalik uurida end ja mõista nõudmise loomust. Nõudmine sünnib kahesusest: “Olen õnnetu ja pean olema õnnelik.” Just selles nõudmises, et pean olema õnnelik ongi õnnetuolek. Kui inimene pingutab, et olla hea, siis on just selles hea­duses vastand – kurjus. Kõik mida jaatame sisaldab enese vastandit ning pingutus millestki üle saamiseks tugevdab seda, mille vastu see pingutus on suunatud. Kui soovite tõe- või tõelu­sekogemust, siis tekib soov teie rahulolematusest olevaga mistõttu soovimine loob vastandi. Ja vastandis on see, mis on olnud. Seega tuleb olla vaba lakkamatust nõudmisest – vastasel juhul ei lõpe kahesuse koridor iial. See tähendab enese niivõrd põhjalikku tundmaõppimist, et meel ei püüdlekski enam. Säärane meel ei nõua elamust; ei saa soovida sündmust või seda tunda; see meel ei lausu: “Ma magan” või “Olen ärkvel”. See meel on täielikult seda, mis ta on. Vaid pettunud, kitsas ja pea­liskaudne meel, tingitud meel, püüdleb aina enamat. On siis võimalik elada selles maailmas niisuguse püüdluseta, selle igikestva võrdlemiseta? Kas tõesti on see võimalik? Igaühel tuleb see võimalus ise leida.


   Kõige selle uurimine ongi mõtlus. Seda sõna on nii Idas kui ka Läänes väga õnnetul kombel pruugitud. On olemas erinevad koolkonnad, meetodid ja süsteemid. Üks süsteem soovitab: “Jälgi oma suure varba liikumist, jälgi, muudkui jälgi!” Mõned süsteemid propageerivad teata­vas poosis istumist, korrapärast hingamist või teadveloleku harjutamist. Kõik see on sootuks mehhaaniline. Mõni teine meetod annab sulle teatava sõna ja ütleb, et kui seda aina kordad, siis saad mingi erakordse meeltületava kogemuse. See on puhas lollus, teatud laadi enesehüpnoos. Kui kordate lõputult: “Aamen”, “Om” või “Coca-cola” siis endastmõistetavalt kogete midagi sest kordamine vaigistab meelt. See on tuntud asi, mida Indias on tuhandeid aastaid mantrajooga nime all harjutatud. Kordamisega võite mõjutada meelt, et ta oleks leebe ja nüri aga see on endiselt väiklane, ebaehtne ja pisike meel. Sama hästi võiksite aiast leitud kepijupi kaminasimsile panna ja seda iga päev ühe lilleõiega austada. Kuu aja pärast on sellest saanud jumaldamine ja lille sinna mitte asetada on patt. Mõtlus ei ole mingi süsteemi järgimine, see pole pidev kordamine ja matkimine. Mõtlus ei ole keskendumine. Mõnede mõtlusõpetajate meelisavaldusi on keskendumisvõime rõhutamine – meele kinnitamine ühele mõttele koos teiste mõtete tõrjumisega. See on üks totramaid ja ine­tumaid asju ning seda võib teha iga koolipoiss sest teda ju sunnitakse selleks. See tähendab se­da, et puhkeb lahing, milles ühel poolel on nõue keskenduda ja teisel poolel teie meel, mis eks­leb kõikvõimalike asjade juurde. Te peaks tähelepanu pöörama igale meeleliigutusele kuhu meel ka ei rändaks. Kui meel uitab siis tähendab see seda, et teid huvitab miski muu.


   Mõtlus eeldab hämmastavalt virget meelt. Mõtlus on elu terviklikkuse mõistmine milles on lõppenud igasugune killustumine. Mõtlus ei ole mõtlemise ohjeldamine sest see tekitaks vaid lahkheli meeles – aga kui te mõistate mõtete ülesehitust ja algupära, mida oleme juba koos uurinud, siis mõtlemine ei sekku. See mõtlemise ülesehituse mõistmine on loomulik distsipliin mis ongi mõtlus. Mõtlus tähendab teadvelolemist igast mõttest ja tundest kusjuures me kunagi ei ütle, et see on õige või vale vaid lihtsalt jälgime neid ja liigume koos nendega. Jälgimise käigus hakkate mõistma tunnete ja mõtete liikumist. Sellest teadvelolekust kasvab välja vaikus. Vaikus, mille on tekitanud mõtlemine ise, on tardumus, surnud vaikus. Vaikus, mis sünnib kui mõt­lemine on mõistnud enese algust ja loomust, ning mõistmine, et mõte pole eal vaba, vaid aina vana – see vaikus on mõtlus, milles puudub täielikult mõtlustaja, sest meel on end möödanikust tüh­jendanud.


   Kui olete seda raamatut tund aega tähelepanelikult lugenud, siis on seegi mõtlus. Kui aga olete võtnud vaid mõned sõnad ja mõtted, mille üle hiljem mõelda, siis see enam ei ole mõtlus. Mõt­lus on meeleseisund mille puhul meel vaatab kõike täieliku tähelepanuga mitte ainult osaliselt. Keegi ei saa õpetada teile seda, kuidas olla tähelepanelik. Kui mingi süsteem õpetab teile kui­das olla tähelepanelik, siis olete tähelepanelik süsteemi suhtes ja see pole tõeline tähelepanu. Mõtlus on üks suuremaid kunste elus – vahest suurim – ja seda ei saa kuidagi kelleltki õppida. Selles ongi mõtluse kaunidus. Sellel pole mingit tehnikat ja seetõttu pole ka ühtegi autoriteeti. Kui õpite end tundma, jälgite end, seda, kuidas käite, sööte, mida ütlete, jälgite oma keelepek­su, vihkamist, armukadedust – kui olete teadvel kõigest sellest eneses ilma mingi valikuta, siis on see osa mõtlusest. Mõtlus võib toimuda siis, kui istute bussis, kui jalutate täis valgust ja varje täis metsas või kuu­late linnulaulu, vaatate oma abikaasa või lapse nägu. Mõtluse mõistmises on armastus, mis pole süsteemide, harjumuste ega mingi meetodi järgimise tulemus. Armastust ei saa mõtte varal viljelda. Armastus saab tekkida ehk siis, kui on täielik vaikus, vaikus, milles mõtlustajat pole. Meel saab olla vaikne vaid siis, kui ta mõistab enese liikumist mõtte ja tundena. Et seda mõtete ja tunnete liikumist mõista, on vaja, et selle liiku­mise jälgimises poleks vähimatki hukkamõistu. Sel moel jälgimine ongi loomulik distsipliin ja see distsipliin on voolav ja vaba, mitte allumise distsipliin.