Kogemus
·Rahuldus ·
Kahesus ·Mõtlus
Me kõik tahame mingisuguseid elamusi – müstilisi, usulisi,
seksuaalseid, neid, mida pakub suur hulk raha, võim või positsioon ning
võimalus teisi valitseda. Kui saame vanemaks, siis me vahest ei nõua enam niivõrd
oma ihuliste ihade rahuldamist vaid otsime avaramaid, sügavamaid ja
tähendusrikkamaid elamusi ning püüame neid erinevate vahenditega saavutada.
Katsetame näiteks oma teadvuse avardamist (mis on üsna peen kunst) või
erinevate uimastite võtmist. See on igivanast ajast peale tuntud trikk – mingi
lehekese järamine või uusima kemikaali proovimine, et kutsuda esile ajurakkude
ülesehituse ajutist muutust, suuremat tundlikkust ja teravnenud taju mis
näivad tõelusena. See üha uute elamuste nõudmine osutab inimese sisemisele
vaesusele. Me loodame, et saame elamuste abil iseenda eest põgeneda aga need
elamused on ju meist endist tingitud. Kui meel on väiklane, armukade ja rahutu,
siis võib ta proovida uusimat uimastit, kuid see, mis ta näeb, on seejuures
ikkagi tema enda väiklane looming, iseenese pisikesed projektsioonid oma
tingituse taustal. Enamik meist nõuab täielikult rahuldavaid kestvaid elamusi,
mida mõte ei suudaks hävitada. Seega on elamusnõude taga iha leida rahuldust ja
see iha määrabki elamuse. Seetõttu tuleb meil mõista mitte ainult rahulduse
olemust vaid ka kogetavat asja. Rahuldus on nauding; mida kestvam, sügavam ja
avaram on elamus, seda mõnusam. Seega määrab nauding selle, millist elamust me
nõuame ja on elamuse mõõduks. Mis iganes on mõõdetav paikneb mõtlemise raames
ja kipub looma meelepetet. Teil võib olla imepäraseid elamusi ja ometi olete
täielikult eksiteele läinud. Nägemusi näete paratamatult vastavalt enese
tingitusele; näete Kristust, Buddhat või ükskõik keda, kellesse usute ja mida suurem
uskuja olete, seda vägevamad on nägemused, mis on teie enese nõudmiste ja
tungide projektsioonid. Seega, kui millegi põhjapaneva (näiteks tõe) otsimisel
on mõõduks nauding, siis olete juba eelnevalt selle kogemuse ära määranud
mistõttu see pole enam paikapidav.
Mida tähendab meie
jaoks kogemus? On siis kogemuses midagi uut või algupärast? Kogemus on kimp
mälestusi, mis reageerivad mingile väljakutsele ja kogemus saab reageerida
ainult vastavalt oma taustale. Mida nutikam olete kogemuse tõlgendamisel seda
enam see reageerib. Seega tuleb teil küsitavaks pidada mitte ainult kellegi
teise kogemust vaid ka enda oma. Kui te ei tunne mingit kogemust ära siis
polegi tegu kogemusega. Iga kogemust olete juba kogenud – vastasel juhul te ei
tunneks seda ära. Te tunnete mingi kogemuse ära hea, halva, kauni, pühana või
millegi muuna vastavalt enese tingitusele, mistõttu see kogemuse äratundmine on
paratamatult vana.
Kui me nõuame
tõelusekogemust – seda me kõik ju teeme, eks ole? – , siis selleks, et seda kogeda,
peaksime tõelust tundma. Hetkel, mil selle ära tunneme oleme juba hakkama
saanud projektsiooniga, mistõttu see pole tõeline kogemus – see on ikkagi
mõtlemise ja aja raamides. Kui mõtlemine saab tõelusest mõelda, siis ei saa see
olla tõelus. Me ei saa uut kogemust ära tunda. See on võimatu. Me tunneme ära
vaid selle, mida oleme tunda saanud ja seetõttu, kui ütleme, et meil oli uus
kogemus siis polnud see sugugi uus. Uute kogemuste püüdlemine teadvuse
avardamise kaudu nagu seda paljude psüühikat avardavate droogide abil
üritatakse on ikkagi teadvuse raames ja seetõttu väga piiratud. Seega oleme
leidnud ühe põhjapaneva tõe: meel, mis himustab avaramaid ja sügavamaid kogemusi
on väga pealiskaudne ja tuim sest elab aina koos oma mälestustega. Kui meil poleks
mingeid elamusi, mis siis juhtuks? Me sõltume elamustest ja sündmustest sest
need hoiavad meid ärkvel. Kui meis poleks mingeid lahkhelisid, muutusi ega
häireid, siis oleksime kõik sügavas unes. Seega on enamikule meist probleemid
vajalikud; me usume, et ilma nendeta muutuks meel juhmiks ja raskeks mistõttu
me sõltume sündmusest, elamusest, mis annab meile elevust, pingsust, teravdab
meelt. Tegelikult teeb see sõltuvus sündmustest ja kogemustest (mis peaks meid
ärkvel hoidma) meele aina tuimemaks ega hoia meid sugugi tõeliselt ärkvel.
Seega küsin endalt kas on võimalik olla täielikult (mitte ainult mu olemuse
mõnel serval) ärkvel ilma ühegi sündmuse ja elamuseta? See eeldab suurt ihulist
ja psühholoogilist tundlikkust. See tähendab, et mul tuleb olla vaba kõigist
nõudmistest, sest kohe, kui ma nõuan, tekib elamus. Vabanemaks nõudmistest ja
rahuldusest on hädavajalik uurida end ja mõista nõudmise loomust. Nõudmine
sünnib kahesusest: “Olen õnnetu ja pean olema õnnelik.” Just selles nõudmises,
et pean olema õnnelik ongi õnnetuolek. Kui inimene pingutab, et olla hea, siis
on just selles headuses vastand – kurjus. Kõik mida jaatame sisaldab enese
vastandit ning pingutus millestki üle saamiseks tugevdab seda, mille vastu see
pingutus on suunatud. Kui soovite tõe- või tõelusekogemust, siis tekib soov
teie rahulolematusest olevaga mistõttu soovimine loob vastandi. Ja vastandis on
see, mis on olnud. Seega tuleb olla vaba lakkamatust nõudmisest – vastasel
juhul ei lõpe kahesuse koridor iial. See tähendab enese niivõrd põhjalikku tundmaõppimist,
et meel ei püüdlekski enam. Säärane meel ei nõua elamust; ei saa soovida
sündmust või seda tunda; see meel ei lausu: “Ma magan” või “Olen ärkvel”. See
meel on täielikult seda, mis ta on. Vaid pettunud, kitsas ja pealiskaudne
meel, tingitud meel, püüdleb aina enamat. On siis võimalik elada selles
maailmas niisuguse püüdluseta, selle igikestva võrdlemiseta? Kas tõesti on see
võimalik? Igaühel tuleb see võimalus ise leida.
Kõige selle
uurimine ongi mõtlus. Seda sõna on nii Idas kui ka Läänes väga õnnetul kombel
pruugitud. On olemas erinevad koolkonnad, meetodid ja süsteemid. Üks süsteem
soovitab: “Jälgi oma suure varba liikumist, jälgi, muudkui jälgi!” Mõned
süsteemid propageerivad teatavas poosis istumist, korrapärast hingamist või
teadveloleku harjutamist. Kõik see on sootuks mehhaaniline. Mõni teine meetod
annab sulle teatava sõna ja ütleb, et kui seda aina kordad, siis saad mingi
erakordse meeltületava kogemuse. See on puhas lollus, teatud laadi
enesehüpnoos. Kui kordate lõputult: “Aamen”, “Om” või “Coca-cola” siis
endastmõistetavalt kogete midagi sest kordamine vaigistab meelt. See on tuntud
asi, mida Indias on tuhandeid aastaid mantrajooga nime all harjutatud.
Kordamisega võite mõjutada meelt, et ta oleks leebe ja nüri aga see on endiselt
väiklane, ebaehtne ja pisike meel. Sama hästi võiksite aiast leitud kepijupi
kaminasimsile panna ja seda iga päev ühe lilleõiega austada. Kuu aja pärast on
sellest saanud jumaldamine ja lille sinna mitte asetada on patt. Mõtlus ei ole
mingi süsteemi järgimine, see pole pidev kordamine ja matkimine. Mõtlus ei ole
keskendumine. Mõnede mõtlusõpetajate meelisavaldusi on keskendumisvõime
rõhutamine – meele kinnitamine ühele mõttele koos teiste mõtete tõrjumisega.
See on üks totramaid ja inetumaid asju ning seda võib teha iga koolipoiss sest
teda ju sunnitakse selleks. See tähendab seda, et puhkeb lahing, milles ühel
poolel on nõue keskenduda ja teisel poolel teie meel, mis eksleb kõikvõimalike
asjade juurde. Te peaks tähelepanu pöörama igale meeleliigutusele kuhu meel ka
ei rändaks. Kui meel uitab siis tähendab see seda, et teid huvitab miski muu.
Mõtlus eeldab hämmastavalt virget meelt. Mõtlus
on elu terviklikkuse mõistmine milles on lõppenud igasugune killustumine.
Mõtlus ei ole mõtlemise ohjeldamine sest see tekitaks vaid lahkheli meeles –
aga kui te mõistate mõtete ülesehitust ja algupära, mida oleme juba koos
uurinud, siis mõtlemine ei sekku. See mõtlemise ülesehituse mõistmine on
loomulik distsipliin mis ongi mõtlus. Mõtlus tähendab teadvelolemist igast
mõttest ja tundest kusjuures me kunagi ei ütle, et see on õige või vale vaid
lihtsalt jälgime neid ja liigume koos nendega. Jälgimise käigus hakkate mõistma
tunnete ja mõtete liikumist. Sellest teadvelolekust kasvab välja vaikus. Vaikus,
mille on tekitanud mõtlemine ise, on tardumus, surnud vaikus. Vaikus, mis
sünnib kui mõtlemine on mõistnud enese algust ja loomust, ning mõistmine, et
mõte pole eal vaba, vaid aina vana – see vaikus on mõtlus, milles puudub
täielikult mõtlustaja, sest meel on end möödanikust tühjendanud.
Kui olete seda raamatut tund aega tähelepanelikult lugenud, siis on seegi mõtlus. Kui aga olete võtnud vaid mõned sõnad ja mõtted, mille üle hiljem mõelda, siis see enam ei ole mõtlus. Mõtlus on meeleseisund mille puhul meel vaatab kõike täieliku tähelepanuga mitte ainult osaliselt. Keegi ei saa õpetada teile seda, kuidas olla tähelepanelik. Kui mingi süsteem õpetab teile kuidas olla tähelepanelik, siis olete tähelepanelik süsteemi suhtes ja see pole tõeline tähelepanu. Mõtlus on üks suuremaid kunste elus – vahest suurim – ja seda ei saa kuidagi kelleltki õppida. Selles ongi mõtluse kaunidus. Sellel pole mingit tehnikat ja seetõttu pole ka ühtegi autoriteeti. Kui õpite end tundma, jälgite end, seda, kuidas käite, sööte, mida ütlete, jälgite oma keelepeksu, vihkamist, armukadedust – kui olete teadvel kõigest sellest eneses ilma mingi valikuta, siis on see osa mõtlusest. Mõtlus võib toimuda siis, kui istute bussis, kui jalutate täis valgust ja varje täis metsas või kuulate linnulaulu, vaatate oma abikaasa või lapse nägu. Mõtluse mõistmises on armastus, mis pole süsteemide, harjumuste ega mingi meetodi järgimise tulemus. Armastust ei saa mõtte varal viljelda. Armastus saab tekkida ehk siis, kui on täielik vaikus, vaikus, milles mõtlustajat pole. Meel saab olla vaikne vaid siis, kui ta mõistab enese liikumist mõtte ja tundena. Et seda mõtete ja tunnete liikumist mõista, on vaja, et selle liikumise jälgimises poleks vähimatki hukkamõistu. Sel moel jälgimine ongi loomulik distsipliin ja see distsipliin on voolav ja vaba, mitte allumise distsipliin.