Möödaniku taak · Vaikne meel · Suhtlemine ·Saavutused ·Distsipliin · Vaikus· Tõde ja tõelus


  Meie elus on üldiselt väga vähe üksiolekut. Isegi siis, kui oleme üksi on meil ikka kaasas mõ­jud, teadmised, paljude elamuste mälestused, sedavõrd rohkesti ängistust, piina ja lahkhelisid, et meie meel muutub aina tuimemaks, toimides üksluise rutiini raamides. Kas oleme üldse ku­nagi üksi või kanname pidevalt kaasas möödaniku taaka?


   Kord rändasid kaks munka ühest külast teise ja kohtasid jõekaldal istuvat noort neidu, kes nuttis. Üks munkadest küsis temalt: “Miks sa nutad, õeke?” Neid kostis: “Näed seda maja teisel kaldal? Tulin täna hommikul üle jõe ja polnud mingit muret, aga nüüd on vesi tõusnud ning ma ei saa tagasi. Paati siin pole.” Munk vastas: “Sellest pole häda” ja kandis neiu teisele kaldale. Mehed läksid edasi ja mõne tunni pärast lausus teine mees: “Vend, me oleme tõotanud naistest eemale hoida. Sa oled pattu teinud. Kas sa ei tundnud naudingut teda puudutades?” Esimene munk vastas: “Mina jätsin tüdruku sinna, aga sina kannad teda siiani kaasas.” Nõnda me teeme. Kanname kogu aeg oma taaka ega lase sellest lahti. Vaid siis kui pühendame mingile küsimusele täieliku tähelepanu ja lahendame selle otsekohe – ei kanna seda järgmisse päeva või järgmisse silmapilku – siis oleme üksi. Siis on üksindus meis ka inimestest tulvil ma­jas või täiskiilutud bussis. See üksindus on iseloomulik värskele ja süütule meelele.


   Sisemine avarusruum ja üksindus on väga oluline sest see tähendab vabadust olla, minna, toimida, lennata. Lõppude lõpuks võib headus õitsele puhkeda ainult avaruses nii, nagu vooruse eeldu­seks on vabadus. Meil võib olla poliitiline vabadus aga me pole sisemiselt vabad ja seetõttu pole sisimas avarust. Ükski voorus ega väärtuslik omadus ei saa toimida või kasvada ilma si­semise avaruseta. Avarus ja vaikus on hädavajalikud, sest vaid meel, mis on üksi, mõjutamata, treenimata, vaba lõpututest kogemustest võib sattuda millelegi täiesti uuele. On ju vahetult näha, et vaid vaikses meeles on võimalik selgus. Mõtluse siht Idas on sellise sei­sundi tekitamine – mõtlemise kordamisega meele vaigistamiseks, et selles seisundis loodeta­vasti leida lahendus oma probleemidele. Kuni pole paigas vundament, mis tähendab vabadust hirmust, ängistusest, piinast ja kõikidest enese seatud lõksudest ei saa ma kuidagi uskuda, et meel võiks olla tõeliselt vaikne. See on asi, mida on väga raske edastada. Meievaheline suhtle­mine tähendab seda, et te mõistate sõnu mida ma kasutan ja ka seda, et peame mõlemad olema samaaegselt tähelepanelikud, mitte hetk hiljem või varem. Samuti peame olema suutelised tei­neteisega samal tasemel kohtuma. Säärane suhtlemine ei õnnestu kui te tõlgendate loetut vas­tavalt oma teadmistele, suvale või arvamustele ega ka siis, kui pingutate määratult, et aru saa­da.


   Mulle näib, et üks suuremaid komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda, midagi saavutada või omandada. Lapsepõlvest peale on meid õpetatud omandama ja saavutama – aju­rakud loovad ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne aga psühholoogiline tur­vatunne selle saavutamistungi raamidesse ei mahu. Me nõuame kindlust kõigis oma suhetes, hoiakutes ja ilmingutes aga nagu oleme juba näinud, mingit kindlust tegelikult ei ole. Kui leia­te, et üheski suhtes pole mingit kindlust, mõistate, et psühho-loogiliselt pole midagi püsivat, siis vaatate elule hoopis teisiti. Loomulikult on väline turvatunne oluline – peavari, riided ja toit – aga selle hävitab psühholoogilise turvatunde taotlemine.


   Et minna teisele poole teadvuse kitsendusi on vaja avarust ja vaikust. Kuidas saab aga meel vaikne olla kui ta on sedavõrd lõputult toimekas ja omakasupüüdlik? Meelt võib distsipli-neerida, kontrollida ja kujundada, aga selline piinamine ei tee teda mitte vaikseks vaid ainult tuimaks. Ilmselt on vaikse meele ideaali jahtimine mõttetu, sest mida enam te meelt sunnite, seda kitsa­maks ja seiskuvamaks ta muutub. Mistahes kontroll, näiteks allasurumine, tekitab vaid lahkhe­lisid. Seega ei saa kasutada kontrolli ja välist distsipliini aga ka distsipliinitul elul pole mingit väärtust. Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava ideoloogilise või faktilise malli järgmine; sedalaadi distsipliin on kõige tuimendavam asi. Distsipliin peab olema kontrollimise ja mahasurumiseta, ilma hirmuta. Kuidas selline distsipliin tekib? See pole nii, et kõigepealt on distsipliin ja seejärel vabadus; vabadus on alguses mitte lõpus. Selle vabaduse mõistmises, mis on vaba distsipliini kuulekusest, ongi distsipliin. Distsipliin ehk õppimises olemine loob selguse, mis ongi distsipliin. On va­ja tähelepanu, et mõista kontrollimise, allasurumise ja järeleandmise loomust ning ülesehitust. Uurimiseks ei ole vaja peale panna distsipliini aga see uurimine ise loob omaenese distsipliini milles pole mahasurumist.


   Et eitada autoriteeti (jutt on psühholoogilisest mõjuvõimust, mitte seadusest), eitada kõikide usuühingute, tavade ja kogemuse autoriteeti, tuleb inimesel näha, miks ta harilikult kuuletub ja seda tõesti uurida. Et uurida on vaja vabadust hukkamõistmisest, õigustamisest, arvamustest või tunnustamisest. Ei ole võimalik üheaegselt autoriteeti tunnustada ja seda uurida. Et uurida eneses autoriteedi psühholoogilist ülesehitust on vaja vabadust. Kui uurime, siis eitame kogu seda ehitust ja see eitamine on autoriteedist vaba meelevalgus. Kõige selle eitamine, mida  on väärtuslikuks peetud (nagu väline distsipliin, juhtimine, idealism) tähendab selle uurimist – siis pole uurimine mitte ainult distsipliin vaid ka selle negatiiv ja see eitamine on positiivne toi­ming. Me eitame kõiki tähtsaks arvatud asju, et luua meele vaikust. Seega näeme, et kontrollimise ja reguleerimise abil vaikuseni ei jõua. Ka siis pole meel vaikne kui tal on objekt, mis on sedavõrd kaasakiskuv, et meel lausa upub sellesse. See on nagu huvi­tava lelu andmine lapsele: laps muutub väga vaikseks aga kui lelu tagasi võtta, siis hakkab laps taas pahandusi tegema. Meil on kõigil oma lelud mis meid kütkestavad ja me usume, et oleme väga vaiksed, aga kui inimene on pühendunud mingile toimingule, olgu see siis teaduslik, kir­janduslik või mida iganes, siis see lelu lihtsalt haarab ta kaasa ning inimene pole sugugi tõeli­selt vaikne.


   Ainus vaikus, mida me tunneme, on müra puudumine, vaikus, mis tekib siis, kui mõtlemist pa­rasjagu pole – see on vaikus. Vaikus on midagi muud – nagu ilu, nagu armastus. See vaikus ei ole vaikse meele tulemus, see pole kogu asja mõistnud ajurakkude töö, mis ütlevad: “Jumala pärast, ole tasa!” Siis loovad ajurakud ise vaikuse ja see pole tõeline vaikus. Samuti pole vaikus sellise tähelepanu tagajärjeks mille puhul vaatleja on vaadeldav; siis pole vastuolu aga selle puudumine pole veel vaikus. Te ootate, et ma seda vaikust kirjeldaksin ja teie saaks seda võrrelda, tõlgendada, ära viia ja maha matta. Seda ei saagi kirjeldada. Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine teadaole­vast saab tulla vaid siis kui te iga päev surete tuntule, solvangutele, kiitustele, kõikidele oma­loodud kujutelmadele, kogemustele – surete iga päev nii, et ajurakud muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus. See vaikus, mis pole müra lõppemisest tingitud, on alles pisike hakatus. See on nagu liiguksite läbi väikese avause määratusse merre, seisundisse, mis on mõõdetamatu ja ajatu. Seda te sõna­liselt ei mõista kuni te pole mõistnud teadvuse ülesehitust ning naudingu, kannatuse ja meele­heite tähendust, kuni ajurakud ei ole muutunud vaikseks. Siis võite ehk sattuda sellele saladu­sele mida keegi ei saa teile ilmutada ja mida miski ei saa hävitada. Elav meel on vaikne meel, elav meel ei oma keset ehk kinnituspunkti ja seetõttu ei sõltu ajast ega ruumist. Säärane meel on piiritu ja see on ainus tõde, ainus tõelus.