Möödaniku taak · Vaikne meel · Suhtlemine ·Saavutused ·Distsipliin · Vaikus· Tõde ja tõelus
Meie elus on üldiselt väga vähe üksiolekut. Isegi siis, kui oleme üksi on meil ikka kaasas mõjud, teadmised, paljude elamuste mälestused, sedavõrd rohkesti ängistust, piina ja lahkhelisid, et meie meel muutub aina tuimemaks, toimides üksluise rutiini raamides. Kas oleme üldse kunagi üksi või kanname pidevalt kaasas möödaniku taaka?
Kord rändasid kaks
munka ühest külast teise ja kohtasid jõekaldal istuvat noort neidu, kes nuttis.
Üks munkadest küsis temalt: “Miks sa nutad, õeke?” Neid kostis: “Näed seda maja
teisel kaldal? Tulin täna hommikul üle jõe ja polnud mingit muret, aga nüüd on
vesi tõusnud ning ma ei saa tagasi. Paati siin pole.” Munk vastas: “Sellest
pole häda” ja kandis neiu teisele kaldale. Mehed läksid edasi ja mõne tunni
pärast lausus teine mees: “Vend, me oleme tõotanud naistest eemale hoida. Sa
oled pattu teinud. Kas sa ei tundnud naudingut teda puudutades?” Esimene munk
vastas: “Mina jätsin tüdruku sinna, aga sina kannad teda siiani kaasas.” Nõnda
me teeme. Kanname kogu aeg oma taaka ega lase sellest lahti. Vaid siis kui
pühendame mingile küsimusele täieliku tähelepanu ja lahendame selle otsekohe – ei
kanna seda järgmisse päeva või järgmisse silmapilku – siis oleme üksi. Siis on
üksindus meis ka inimestest tulvil majas või täiskiilutud bussis. See üksindus
on iseloomulik värskele ja süütule meelele.
Sisemine avarusruum
ja üksindus on väga oluline sest see tähendab vabadust olla, minna, toimida,
lennata. Lõppude lõpuks võib headus õitsele puhkeda ainult avaruses nii, nagu
vooruse eelduseks on vabadus. Meil võib olla poliitiline vabadus aga me pole
sisemiselt vabad ja seetõttu pole sisimas avarust. Ükski voorus ega väärtuslik
omadus ei saa toimida või kasvada ilma sisemise avaruseta. Avarus ja vaikus on
hädavajalikud, sest vaid meel, mis on üksi, mõjutamata, treenimata, vaba
lõpututest kogemustest võib sattuda millelegi täiesti uuele. On ju vahetult
näha, et vaid vaikses meeles on võimalik selgus. Mõtluse siht Idas on sellise
seisundi tekitamine – mõtlemise kordamisega meele vaigistamiseks, et selles
seisundis loodetavasti leida lahendus oma probleemidele. Kuni pole paigas
vundament, mis tähendab vabadust hirmust, ängistusest, piinast ja kõikidest enese
seatud lõksudest ei saa ma kuidagi uskuda, et meel võiks olla tõeliselt vaikne.
See on asi, mida on väga raske edastada. Meievaheline suhtlemine tähendab
seda, et te mõistate sõnu mida ma kasutan ja ka seda, et peame mõlemad olema
samaaegselt tähelepanelikud, mitte hetk hiljem või varem. Samuti peame olema
suutelised teineteisega samal tasemel kohtuma. Säärane suhtlemine ei õnnestu
kui te tõlgendate loetut vastavalt oma teadmistele, suvale või arvamustele ega
ka siis, kui pingutate määratult, et aru saada.
Mulle näib, et üks
suuremaid komistuskive elus on see pidev heitlus, et kuhugi jõuda, midagi
saavutada või omandada. Lapsepõlvest peale on meid õpetatud omandama ja
saavutama – ajurakud loovad ise selle saavutamismalli, et oleks füüsiline turvatunne
aga psühholoogiline turvatunne selle saavutamistungi raamidesse ei mahu. Me
nõuame kindlust kõigis oma suhetes, hoiakutes ja ilmingutes aga nagu oleme juba
näinud, mingit kindlust tegelikult ei ole. Kui leiate, et üheski suhtes pole
mingit kindlust, mõistate, et psühho-loogiliselt pole midagi püsivat, siis
vaatate elule hoopis teisiti. Loomulikult on väline turvatunne oluline –
peavari, riided ja toit – aga selle hävitab psühholoogilise turvatunde
taotlemine.
Et minna teisele
poole teadvuse kitsendusi on vaja avarust ja vaikust. Kuidas saab aga meel vaikne
olla kui ta on sedavõrd lõputult toimekas ja omakasupüüdlik? Meelt võib
distsipli-neerida, kontrollida ja kujundada, aga selline piinamine ei tee teda
mitte vaikseks vaid ainult tuimaks. Ilmselt on vaikse meele ideaali jahtimine
mõttetu, sest mida enam te meelt sunnite, seda kitsamaks ja seiskuvamaks ta
muutub. Mistahes kontroll, näiteks allasurumine, tekitab vaid lahkhelisid.
Seega ei saa kasutada kontrolli ja välist distsipliini aga ka distsipliinitul
elul pole mingit väärtust. Enamike inimeste elu määravad väliselt ühiskonna
nõudmised, perekond, enese kannatused, kogemused, teatava ideoloogilise või
faktilise malli järgmine; sedalaadi distsipliin on kõige tuimendavam asi.
Distsipliin peab olema kontrollimise ja mahasurumiseta, ilma hirmuta. Kuidas
selline distsipliin tekib? See pole nii, et kõigepealt on distsipliin ja
seejärel vabadus; vabadus on alguses mitte lõpus. Selle vabaduse mõistmises,
mis on vaba distsipliini kuulekusest, ongi distsipliin. Distsipliin ehk
õppimises olemine loob selguse, mis ongi distsipliin. On vaja tähelepanu, et
mõista kontrollimise, allasurumise ja järeleandmise loomust ning ülesehitust.
Uurimiseks ei ole vaja peale panna distsipliini aga see uurimine ise loob omaenese
distsipliini milles pole mahasurumist.
Et eitada
autoriteeti (jutt on psühholoogilisest mõjuvõimust, mitte seadusest), eitada
kõikide usuühingute, tavade ja kogemuse autoriteeti, tuleb inimesel näha, miks
ta harilikult kuuletub ja seda tõesti uurida. Et uurida on vaja vabadust
hukkamõistmisest, õigustamisest, arvamustest või tunnustamisest. Ei ole
võimalik üheaegselt autoriteeti tunnustada ja seda uurida. Et uurida eneses
autoriteedi psühholoogilist ülesehitust on vaja vabadust. Kui uurime, siis
eitame kogu seda ehitust ja see eitamine on autoriteedist vaba meelevalgus.
Kõige selle eitamine, mida on
väärtuslikuks peetud (nagu väline distsipliin, juhtimine, idealism) tähendab
selle uurimist – siis pole uurimine mitte ainult distsipliin vaid ka selle
negatiiv ja see eitamine on positiivne toiming. Me eitame kõiki tähtsaks
arvatud asju, et luua meele vaikust. Seega näeme, et kontrollimise ja
reguleerimise abil vaikuseni ei jõua. Ka siis pole meel vaikne kui tal on
objekt, mis on sedavõrd kaasakiskuv, et meel lausa upub sellesse. See on nagu
huvitava lelu andmine lapsele: laps muutub väga vaikseks aga kui lelu tagasi
võtta, siis hakkab laps taas pahandusi tegema. Meil on kõigil oma lelud mis
meid kütkestavad ja me usume, et oleme väga vaiksed, aga kui inimene on
pühendunud mingile toimingule, olgu see siis teaduslik, kirjanduslik või mida
iganes, siis see lelu lihtsalt haarab ta kaasa ning inimene pole sugugi tõeliselt
vaikne.
Ainus vaikus, mida me tunneme, on müra puudumine, vaikus, mis tekib siis, kui mõtlemist parasjagu pole – see on vaikus. Vaikus on midagi muud – nagu ilu, nagu armastus. See vaikus ei ole vaikse meele tulemus, see pole kogu asja mõistnud ajurakkude töö, mis ütlevad: “Jumala pärast, ole tasa!” Siis loovad ajurakud ise vaikuse ja see pole tõeline vaikus. Samuti pole vaikus sellise tähelepanu tagajärjeks mille puhul vaatleja on vaadeldav; siis pole vastuolu aga selle puudumine pole veel vaikus. Te ootate, et ma seda vaikust kirjeldaksin ja teie saaks seda võrrelda, tõlgendada, ära viia ja maha matta. Seda ei saagi kirjeldada. Kirjeldada saab teadaolevat ning vabanemine teadaolevast saab tulla vaid siis kui te iga päev surete tuntule, solvangutele, kiitustele, kõikidele omaloodud kujutelmadele, kogemustele – surete iga päev nii, et ajurakud muutuvad värsketeks, noorteks ja süütuteks. Kuid see süütus, värskus, õrnus ja leebus ei tekita armastust, see pole ilu ega vaikuse omadus. See vaikus, mis pole müra lõppemisest tingitud, on alles pisike hakatus. See on nagu liiguksite läbi väikese avause määratusse merre, seisundisse, mis on mõõdetamatu ja ajatu. Seda te sõnaliselt ei mõista kuni te pole mõistnud teadvuse ülesehitust ning naudingu, kannatuse ja meeleheite tähendust, kuni ajurakud ei ole muutunud vaikseks. Siis võite ehk sattuda sellele saladusele mida keegi ei saa teile ilmutada ja mida miski ei saa hävitada. Elav meel on vaikne meel, elav meel ei oma keset ehk kinnituspunkti ja seetõttu ei sõltu ajast ega ruumist. Säärane meel on piiritu ja see on ainus tõde, ainus tõelus.