Vaatleja ja vaadeldav

  Palun, tulge veel kaasa. See võib näida üsna keerulise ja peenena aga jätkakem siiski.  Kui ma loon teist või millestki kujutelma siis võin seda kujutelma jälgida. Seega on olemas kujutelm ja selle vaatleja. Näen kedagi, kellel on näiteks punane pluus seljas ning kohe rea­geerin vastavalt: see kas meeldib mulle või mitte. Poolehoid või vastumeelsus tuleneb mu kul­tuurikeskkonnast, kasvatusest, mõtteseostest, kalduvustest, minu omandatud ja päritud tunnus­joontest. Sellest keskmest ma vaatlen ja hindan. Nõnda on vaatleja eraldi vaadeldavast asjast. Vaatleja on teadvel rohkem kui ühest kujutelmast, ta loob tuhandeid kujutelmi. Kas vaatleja on neist kujutelmadest erinev või on ta samuti vaid kujutelm? Ta liidab enesele ja lahutab sellest, mis ta on; vaatleja on elav asi, kes pidevalt sisemiste ja väliste mõjude survel kaalub, võrdleb, hindab, mugandub ja muutub. Te elab teadvuseväljas, mis koosneb tema enda teadmistest, mõ­just ja arvututest kaalutlustest. Kui vaatate vaatlejat ehk iseennast, siis näete, et ta sisaldab mä­lestusi, kogemusi, õnnetusi, mõjutusi, tavasid ja lõputuid kannatuste variatsioone mis on kokku minevik. Seega on vaatleja nii minevik kui ka olevik ning homne päev on samuti osa temast. Ta on pooleldi elus ja pooleldi surnud ning vaatab läbi selle elu ja surma koos oma elusa ja surnud poolega. Selles meeleseisundis mis on ajasisene, vaatate teie (vaatleja) hirmu, armuka­dedust, sõda, perekonda (seda inetut tarastatud üksust, mida nimetatakse perekonnaks) ja püüa­te lahendada vaadeldavat asja, mis on väljakutse, uus. Te tõlgendate uut alati vana mõistetes ning olete seetõttu lakkamatult konfliktis.


  Üks kujutelm jälgib vaatlejana tosinaid teisi kujutelmi enese sees ja ümber ning ütleb: “See pilt mulle meeldib, ma jätan ta alles” või “See pilt ei meeldi mulle ja sellepärast ma kavatsen sellest lahti saada.” Vaatleja ise on kokku pandud erinevatest kujutelmadest mis on sündinud reagee­rimisest paljudele teistele kujutelmadele. Seega jõuame sinnamaale, et võime öelda: “Vaatleja on samuti kujutelm, ainult et ta on end teistest eraldanud ja jälgib neid. See vaatleja, kes on il­male tulnud paljude teiste kujutelmade kaudu, peab end püsivaks ning tema ja tema loodud pil­tide vahel on ajavahemik. See loob konflikti kujutelmade, mida ta enda hädade põhjuseks peab ja tema enda vahel. Siis ütleb ta: “Pean konfliktist vabanema,” aga just soov konfliktist lahti saada loob veel ühe kujutelma.  Teadvelolek kõigest, mis on tõeline mõtlus, näitab, et on olemas keskne kujutelm mis koosneb kõigist teistest kujutelmadest. See keskne kujutelm – vaatleja – on tsensor, kogeja, hindaja ja kohtunik kes tahab allutada kõik teised kujutelmad või need hoopiski hävitada. Teised kuju­telmad on vaatleja hinnangute, arvamuste ja järelduste tagajärg – seetõttu on vaatleja vaadeldav.


  Seega on teadvelolek näidanud inimmeele erinevaid seisundeid, mitmesuguseid kujutelmi ja vastuolu nende vahel; on näidanud sellest tulenevat konflikti, meeleheidet mis tuleneb suut­matusest midagi teha ning katseid selle eest põgeneda. Kõike seda toob esile hoolas ja kahtlev teadvelolek ning siis saame teadlikuks sellest, et vaatleja on vaadeldav. Seda ei teadvusta mingi ülem üksus või kõrgem mina (need on pelgalt kujutelmad). Teadvustab seesama teadvelolek, mis näitas, et vaatleja on vaadeldav.


  Küsite eneselt, et kes siis on see üksus kes saab vastuse? Ja kes on see, kes uurib? Kui see üksus on osa teadvusest, mõtlemisest, siis ei suuda ta seda välja uurida. Ta suudab leida vaid teadveloleku. Kuid kui selles seisundis on ikka veel miski, mis ütleb: “Pean olema teadvel, har­jutama teadvelolekut, siis on see taas kujutelm. Teadvelolek sellest, et vaatleja on vaadeldav ei ole samastumine vaadeldavaga. Üsna kerge on end millegagi samastada. Enamik meist samastub millegagi – oma perega, abikaasaga, rahvu­sega – ning see põhjustab kannatusi ja laastavaid sõdu. Jutt on millestki muust ja mitte sõnali­selt ei tule meil seda mõista vaid olemuslikult, enese sisimas. Muistses Hiinas oli nõnda, et enne maalima asumist istus kunstnik selle ees mida ta kavatses maalida (näiteks puu) päevade, kuude ja aastate kaupa kuni ta oli see asi. Ta mitte ei samastunud puuga vaid oli see puu. See tähendab, et tema ja puu vahel polnud mingit vahemaad, polnud vahemikku, mis eraldanuks vaatlejat vaadeldavast, polnud kogejat, kes kogeks puu ilu, liikumist, varju, lehtede sügavust ja värve. Ta oli täielikult puu ja alles selles seisundis sai ta maalida.


  Kui vaatleja pole mõistnud, et ta on vaadeldav, siis tekitab iga tema liigutus vaid veel ühe rea kujutelmi ja ta upub taas nendesse. Mis juhtub siis, kui vaatleja on teadvel, et ta on vaadeldav? Liikugem aeglaselt, väga tasahilju, sest see, milleni me nüüd jõuame on keerulisevõitu asi. Mis siis toimub? Vaatleja ei toimi. Ta on alati öelnud: “Pean nende kujutelmadega midagi tegema: neid maha suruma või teisendama”; ta on alati vaadeldava suhtes tegev, toimides ja reageerides kirglikult või hooletult. Seda poolehoiust ja vastumeelsusest ajendatud toimimist võib nimetada positiivseks toimimiseks: “See mulle meeldib, pean sellest kinni hoidma, aga too ei meeldi, tol­lest tuleb lahti saada.” Kui vaatleja taipab, et asi, mille suhtes ta toimib on tema ise, siis pole konflikti tema ja kuju­telma vahel. Ta on see. Ta pole sellest lahus. Kui ta oli lahus, siis ta tegi või püüdis sellega mi­dagi teha aga kui ta mõistab, et ta on see, siis pole poolehoidu ega vastumeelsust ja lahkheli lakkab. Mida ta teha saab? Kui miski on teie ise, mis te siis teha saate? Te ei saa selle vastu mässata, põgeneda või isegi seda omaks võtta. See on kohal. Seega lõpeb kogu toimimine, mis tulenes reageerimisest poolehoiule ja vastumeelsusele. Siis te leiate teadveloleku, mis on muutunud määratult elavaks. See pole seotud mingi keskse probleemi või kujutelmaga. Sellest teadveloleku intensiivsusest sünnib uut laadi tähelepanu, mistõttu meel – sest meel ongi see teadvelolek – on muutunud erakordselt tundlikuks ja väga arukaks.